Vanavanemate pidu Kärla lasteaias (3)

Vanavanemate pidu Kärla lasteaias

 

Olen sõjaaja laps. Minu lasteaia aeg möödus Kuressaares Maagi aia lasteaias. Ma ei tahtnud lasteaias käia. Miks? Ei tea. Aga mäletan (võib-olla ka vanemate õdede juttude põhjal), et nutsin ja palusin: ärge viige mind lasteaeda, ma tahan loomaaeda! Küsimusele miks, olin vastanud, et lasteaias antakse riisiputru. Muuseas seda ei armasta ma tänaseni. Ilmselt sunniti mind seda sööma, miks ma muidu protesteerisin.

Minu enda laste lasteaias käimisest ma eriti ei mäleta. Sellel ajal olid esikohal töö, ühiskondlikud kohustused ja muu sarnane ehk kokkuvõtlikult: aega lastega tegelemiseks ei olnud, nendega tegeles põhiliselt abikaasa.

Nüüd olen vanaisa. Nüüd on aega. Kui aega ei ole, siis lastelaste jaoks võtan. Ja õnneks on ka lapselapsed. Neid on siiani kolm: kaks, kes käivad Saaremaal Kärla koolis ja lasteaias, ning üks, kes käib Tallinnas ühes sealses lasteaias. Nüüd püüan tagasi teha seda võlga, mis tekkis oma laste suhtes, ning võtta osa kõigist üritustest, mis koolis või lasteaias toimuvad ja kuhu kutsutakse. Õnneks kutseid jagub.

See on nii suur rõõm näha, kuidas väikesed tegelased iga aastaga arenevad, kuidas igal nende järgneval peol tuleb juurde oskust väärikalt istuda, ennast liigutada, laulda, tantsida, esineda.

Olen aru saanud et Kärlal osatakse hinnata esinemisoskust, esinemisjulgust ning isetegemise rõõmu. Seda hakatakse seal lastele õpetama lasteaia esimestest päevadest. Seepärast on alati heameel, kui kutsutakse osa võtma isade- või emadepäeva peost, jõulupeost või lihtsalt muusikakooli aruandepeost. Seekord kutsuti osa võtma vanavanemate päeva peost.

Fuajeesse ja saali oli üles pandud näitus fotodest, millel kujutatud laste vanavanemaid, nende elupaiku või nende tegemisi noores eas. Huvitav oli vaadata iseennast ja oma eakaaslasi aastakümneid tagasi.

Ja siis algas päeva kõige meeldejäävam pool – laste kontsert. Küll oli huvitav vaadata, kui arglikult, pilgud naelutatud kasvatajatele, esinesid kõige nooremad, keda kutsuti urvakesteks, sest nad olid Urvakeste rühmast. Küll tulevad arglikult need esimesed liigutused ja esimesed laulusõnad avalikkuse ees. Aga nad said ilusasti hakkama.

Kui esinema hakkasid lapsed järgmisest vanuserühmast, oli näha juba julgust ja kindlat esinemistahet. Ja kui lauluga kaasa hakkas käima ka keelelaksutamine, tuli äkki meelde, et ma ju ise ka esinesin lasteaia orkestris kastanjettidega mängides.

Laste kontserdi lõpetasid lapsed kõige vanemast vanuserühmast. Nende kõlav hääl, rõõmus olemine, selged sõnad ja esinemiskindlus jättis mulje, et tegemist on mitte lasteaiarühma, vaid lastekooriga.

Mulle meeldib, et Kärlal valitseb isetegemisrõõm. Jõuluajal vaatasime koolimajas koolilaste omaloomingulist etendust. Seekord lõpetas vanavanemate päeva esinemised kasvatajate etendus. Kasvatajad tõid vaatajate ette omaloomingulise muinasjutt-etenduse rämps- ja tervislikust toidust. Kena oli, et ikka tervislik toit sai võidu rämpstoidu üle.

Seepärast loodan, et nüüdisaja lasteaias ei käi tervisliku toidu söömise propaganda läbi sunduse, vaid läbi mängulisuse, et kasvatajad mitte ei sunni lapsi tervislikku toitu sööma, vaid teevad nii, et lapsed seda süüa tahaksid. Ja ei taha lasteaia asemel minna loomaaeda.

Igal juhul oli tore päev, mis lõppes ühise kohvijoomise ja küpsiste näksimisega. Vanaisad leidsid saalist oma vanu sõjaväekaaslasi, vanaemad kohtusid kooliõdedega, keda polnud aastaid nähtud. Kõigil vanavanematel olid silmad säramas ja südames tänusõnad laste kasvatajatele ja lasteaia juhtidele ilusasti korraldatud ja meeldejääva peo eest.

Sinna lasteaeda ma küll tahaks minna. Ma ei taha enam loomaaeda.

Karl-Mathiase vanaisa

Print Friendly, PDF & Email