Usaldus ja usaldamatus (1)

Usaldus ja usaldamatus

 

Riigiinstitutsioonide legitiimsuse ja efektiivsuse võib üldjoontes taandada institutsioonide usalduse mõistele. Mida rohkem riigiinstitutsioone usaldatakse, seda legitiimsemaks ja efektiivsemalt toimivamaks võib neid lugeda. Seepärast ärgitaski mind seda kirjatükki kirja panema raadiost kuuldud rahvaküsitluse tulemus, kui teatati, et rahvas peab Eesti riigiinstitutsioonidest kõige usaldusväärsemaks päästeametit ning kõige vähem usaldatakse erakondi.

Rõõmustav oli kuulda, et päästeamet on võitnud rahva usalduse. Eks see ole ju taasiseseisvumise tubli saavutus, et võime end oma kodudes turvaliselt tunda.

Muret tundma ja mõtlema pani aga erakondade madal usaldatavus. Kes selle eest vastutab või keda see teadmine kõige enam puudutab? On tegelikult ju küsimatagi selge, et vastutavad selle tulemuse eest võrdselt nii poliitikud erinevate erakondade tasandil kui ka kogu Eesti rahvas tervikuna.

Puudutab selline tulemus meid kõiki, kes me oma Eesti riigis elame. Kui rahvas on kaotanud usalduse erakondade suhtes, siis tuleb hakata otsima seda tasandit, kuhu see usaldus võis kaduda, mõtlema, kui palju me ise oma tegevusega oleme aidanud seda usaldust hoida ja kui see ongi kadunud, siis kuidas seda usaldust taas tagasi võita.

Et neile küsimustele vastuseid leida, peaksime ilmselt ajas tublisti tagasi minema ja mõtlema, mis on üldse Eestis toimunud viimase 90 aastaga. Poliitikud, kes olnud vabariigi sünni juures, vaevalt lepiksid teadmisega, et rahvas on lakanud neid usaldamast.

Kas siis eestlane on muutunud 90 aastaga ükskõiksemaks oma oleviku ja tuleviku suhtes? Ka sellega ei tahaks ju tänased poliitikud kuidagi nõustuda. Kõigile on antud võrdsed võimalused poliitikas kaasa rääkida, kuid ometi ei soovi või ei julge tänapäeva inimene oma sõna poliitikas sekka öelda.

Aimatavad on ka põhjused, miks meie inimene veel tänagi sedasi mõtleb.

Oleme ju 90 aastast tervelt 50 pidanud kuulama käske ja keelde. Ometigi oleme taas iseseisvad juba pea 18 aastat. Ilmselgelt oleme saavutanud selle künnise, et taas iseennast usaldama hakata ja läbi eneseusalduse usaldama ka oma riigi poliitikuid, kelle ise oleme enese heaolu eest seisma valinud. Kui see meile mingil moel ei meeldi või ei vasta meie ootustele, siis on meil igaühel õigus see ka avalikult oma valitud rahvaasemikele teatavaks teha.

90 aastat on ühe inimese jaoks väga pikk aeg, kuid ühe riigi jaoks parasjagu nii pikk, et end märgatavaks teha. Kui õnnestuks elada 90- aastaseks, siis vaevalt lepiks keegi meist teadmisega, et olen oma elu elanud usalduseta. Sama paradoks kehtib ka ühe 90-aastase riigi puhul. Auväärsesse ikka jõudes loodad ikka, et oled saavutanud kõigi oma kodanike, kelle heaolu sa teeninud oled, usalduse. 90 aastaga on meie poliitikud mitmeid kordi vahetunud ning seda oleme ise oma valimas käimisega kinnitanud ja ehk ka juhtuda lasknud.

Noorteorganisatsioonid meie erakondades on teadlikud kõigist etappidest meie riigi ajaloos ja püstitanud ka oma eesmärgid seda kõike arvesse võttes. Ilmselt oleme ise jäänud pisut ajaloo vangi ega julge sellest kuidagi lahti lasta. Ei saa vaadata ainult oma vajadusi, vaid on vaja vaadata pisut globaalsemalt ka enese ümber. See tähendaks aga möödaniku ajalukku jätmist ning usalduslikku ja kõigi heaolu arvestavat edasiliikumist.

Olles ise valitud volikogu liige, julgen tänasel päeval kindlalt väita, et volikogu liikme koht ei ole paik, kuhu minna lihtsalt kätt tõstma või pead noogutama, omamata oma tegelikku seisukohta. Volikogu liige peab omama kindlat seisukohta ja tahet meie kõigi elu paremaks ja elamisväärsemaks muuta. Ja seda kõike on võimalik teha vaid pühendumuse ja usaldusega.

24. veebruaril tähistame oma Eesti Vabariigi auväärset 90.sünnipäeva.

Võtame siis sellel päeval aja maha ja mõtleme, kuhu me oleme jõudnud ning kuhu on suunatud meie tulevikupüüdlused. Meie kõigi kohus on anda isiklik panus oma iseseisva riigi arengusse. Kas teeme seda ise või teeme seda läbi oma poliitikute, läbi oma valitud erakondade. Peame arvestama, et poliitik, olgu ta meie valitud rahvasaadik riigikogus või kohalikus omavalitsuses, ei saa töötada teadmises, et teda ei usaldata.

Ometigi on üksinda usaldust võita ääretult raske. Selleks saame me kõik üheskoos anda oma panuse ainuüksi juba valimas käimisega.

Selleks kohustab meid elamine meie omal vabal maal ja meie oma südametunnistus. Jättes tegemata oma valiku valimistel jätame ilma usaldusest eelkõige iseennast ja oleme usaldamatud ka oma rahvaasemike suhtes.

Print Friendly, PDF & Email