Piret Puppart tajub uusimat trendi

Piret Puppart tajub uusimat trendi

 

Õbluke Piret (21), keda juba ajakirjades ning telepurgiski kohata on võinud, õpib Eesti kunstiakadeemias MOEDISAINI. Kooli kõrvalt töötab neiu Montoni disainerina.

Kas sina oled üks neist tüdrukutest, kes juba lapsena kangesti armastas nukkudele riideid õmmelda ega saanudki õmblemisarmastusest lahti?
See õmbluspisik minu sees päriselt ei pesitse. Olen eeskätt ideede generaator ja ülestähendaja.

Joonistuslikult olen suuteline teistele oma mõtteid hästi selgeks tegema. Tehniliselt oskaksin need asjad enamasti ka ise lahendada, kui tegu pole just millegi keerulise, näiteks meeste klassikalise pintsakuga (selle õmblemine seisab kevadel ees). Kuid arvan, et minu pedantsuse tõttu hakkaks mind häirima mõned veidi viltusemalt jooksvad õmblusread, mitte nii hästi välja tulnud nööpauk jne. Pool ajast kuluks ilmselt harutamisele.

Nii on mul välja kujunenud oma õmblejad, kellega koos töötan. See annab mõningase nauditava teadmatuse sees peituvate väikeste viperuste koha pealt – sest kui ei tea, siis ei näe!

Eesti kunstiakadeemias (EKA) ilmselt joonistamise-maalimiseta ei pääse – on need sinu jaoks lihtsad?
Isiklikult oleksin EKA-st lisaks läbi kolme aasta (Piret on kolmandal kursusel – toim) toimunud akadeemilise joonistuse ja maali kursustele oodanud ka uuemat ning eksperimenteerivamat lähenemist.

Sain Kuressaare kunstikoolis alla väga tugeva klassikalise põhja mõlemas aines. Võiks isegi öelda, et õppejõud selle koha pealt kiitusega kitsid ei ole ning mulle on soovitatud ka maali üle minna. Minu arvates oli see parimaks tõestuseks selle kohta, millise taseme võib anda hea õpetaja ja siinkohal pean silmas just Kuressaare kunstikooli õpetajaid.

Millised olid EKA sisseastumiseksamid sinu eriala puhul?
Rasked. See on ikkagi loominguline võistlus ning loominguga ei ole nii, et sunnid selle ühel hetkel kõrgperioodi. Võib tekkida inspiratsioonipuhang või siis täielik madalseis.

Eksamid vältavad üldjuhul nädala, koos eelselekteerimisega kaks.
Kõigepealt tuleb kõigil registreerunutel näidata komisjonile oma varasemaid tegemisi: joonistusi, maale, visandeid, moeloomingut, kui on, jne. Head tulemused kirjandis ja võõrkeeles annavad lisapunkte. Hilisemas töös on ju oluline, et suudaksid kokku panna mõne moejutu või hankida infot väliskirjandusest.

Seejärel valitakse umbkaudu 15 inimest eksamitele, mis koosnevad natüürmortide ja portreede ülestähendamisest, üldkompositsioonist ja erialastest kompositsioonidest: viis täispikka päeva kunsti.

Tegelikult ma arvan, et kõik EKA sisseastumised on kaunis keerukad. Seda siis mitte ainult moe erialal.

Kas sul on selliseid õppeaineid ka, kus tudengid lihtsalt saavad kokku ja… koovad või õmblevad?
Õppejõud on ikka tundides kohal. Kudumiskursus ja erinevate rõivaesemete õmbluskursused on igale moetudengile aga meeldiv kohustus: põnev on õmmelda endale lahedad teksad või mantel. Või siis teha huvitavaid avastusi, et mida kõike võib kudumismasinaga välja võluda.

Oot, võib-olla võiks siiski välja tuua moeshowde-eelsed perioodid, kus kõik kursused mitu nädalat enne etendusi õmblusklassis elavadki. Kui lõpuks väga kiireks läheb, kutsutakse poiss-sõbrad ning sugulasedki mesti ja pannakse masinate taha lõikeid kokku laskma!

Sinu eriala praktikate alla kuuluvad bakalaureuseastmes ka sellised põneva kõlaga asjad nagu ajaloomuuseumi praktika ja etnograafiapraktika. Mida need endast kujutavad?
Ajaloomuusemi praktikal õnnestub meil ligi pääseda rõivamuuseumi arhiividele. Valged kindad käes, saab vaadata kümnendite kaupa rõivaid, mida Maarjamäe muuseumil on õnnestunud kokku koguda: pesu, kübaraid, univorme ja kingi, süstemaatiliselt lausa 19. sajandist. Lisaks haruldasemad varasemad eksponaadid, isegi Peeter Suure aegne saapapaar.

Tudengi ülesanne on valida ühest perioodist täiskomplekt (nt kleit, kott, kingad, kübar) ning need muuseumi arhiivi tarvis üles joonistada. Seejuures tuleb järgida ajastule omast kujutusviisi ning mannekeenide poose.
Etnograafiapraktika ajal saame muuseumis lausa elada. Magame vanades ajaloolistes voodites, mis seisavad Anu Raua muuseumitalu ärklitubades Viljandimaal Heimatalis. Hommikul ärgates vaatavad kindakirjad ja vaibamustrid kohe otsa. Eesmärk on inspireerida meid süvenema vanadesse Eesti rahvusmustritesse-lõigetesse ning neid tänapäevaselt interpreteerima.

Anul on ka mitmekümnepealine armsate uttede kari, kellel tol aastal, kui mina seal olin, juhtusid olema ka talled. Nii et meie “kohustus” oli veel neid pisikesi lutipudelist söötmas käia!

Milliseid suundi saab moedisaini eriala puhul valida magistriastmes?
Spetsialiseeruda saab moestilistika, moeajakirjanduse, moekunsti, moedisaini peale… Võid endale ka ise uue niši tekitada, kui suudad sellega välja tulla ning nõudlust on – kõik on enda teha!

Millised on olnud sinu lemmikained?
Lemmikuteks on olnud süvendatud üldkunstiajalood ja kultuurilood. Eelkõige on neis tundides hästi inspireerivad õppejõud – kui keegi on juhtunud kuulama David Vseviovi raadiojutustusi vene kultuurist, siis ta arvatavasti mõistab mind.

Kõige suurem eneseavastus tuli aga ilmselt läbi värvusõpetuse – see põhineb erinevate värvide omavahelisel kombineerimisel ning sellest tulenevalt hele-tumeduse ning värviruumi tajumisel.

Millised riideesemed ostad alati poest ja millised teed pigem ise?
Ise teen väga-väga vähe. Mul on see pisike viga, mida juba varem mainisin: tahan olla hästi põhjalik ja teha kõik superkorralikult, aga töö kõrvalt lihtsalt ei jõua.

Kui ma ostan, siis hästi palju ostan omadisainitud asju Montonist. See on ka omamoodi ISE-asjade kandmine, kuigi reaalselt ma midagi valmis ei õmble.

Disainin Montoni naisterõivaste poolel teksaseid, kudumeid, kootud aksessuaare ning osaliselt kleite-seelikuid. Kõrvalt tuleb ette valmistada ka show’sid ja aidata kaasa pildistamistel: vaadata et iga lips, pärl ja vöö ikka õige koha peal oleks, enne kui klõps ära tehakse.

Kuidas noor moekunstnik endale nime teeb – ainult diplomist ju ilmselt ei piisa, et edukaks saada?
Lihtsaim viis on teha moeüritustel häid kollektsioone. Edasi juba küsitakse asju stilistikaks ja tehakse võib-olla paar intervjuud või pakutakse stilistitööd. Veel edasi tuleb lihtsalt enda vastu huvi üleval hoida, teha järgmisel aastal juba paremad show’d ja nii edasi.

Tuleb olla hästi vastutustundlik ning ettevõetud asjad õigeks ajaks ära teha.

Milline näeb välja sinu eriala lõputöö?
Enam lõpukollektsiooni ei tehta. Tuleb koostada ja kujundada portfolio. Teisisõnu superülevaade oma kolme aasta jooksul tehtud töödest – head fotod, joonistused, kujunduskontseptsioon.

Üks sinu hobidest on reisimine – kas ja milliseid ideid oma kollektsioonide jaoks oled saanud välismaal ringi vaadates..?
Välismaal ma ei tegele moega eriti, kui just ei ole tegu tööreisiga. Enesealgatuslik reisimine toimub hoopis teisel eesmärgil: arendada võõrkeelte oskust ja õppida tundma teiste kultuuride kombeid, eriti koduseid. Väga huvitav on ööbida kohalike perekondade juures. Siis näeb tegelikku elu, mitte pilte reisibrošüüridest.

… aga kodusaarel?
Muhu rahvarõivas on ilmselt igavene infoallikas. Mida rohkem süvened, seda rohkem uusi nüansse leiad!

Print Friendly, PDF & Email