Valvekoer on haige, aidake! (15)

Valvekoer on haige, aidake!

 

Ajakirjandus olevat neljas võim. Neljanda võimu mõte on kontrollida teisi ning olla “ühiskonna valvekoer”. Usun, et ma ei ole ainus, kes nii arvab. Aga mul on mure. Ma tunnen, et kutsa on haige ning vajab kiiret ravi.

Olukord halveneb iga nädalaga.Valvekoera ja kvaliteetajakirjanduse asemel on meil kõmujanulised väljaanded, kes ei hoia end tagasi, kui saab kellelegi ära teha, ning ei vaevu süvitsi minema.

Ma ei targuta niisama. Ainuüksi kahe viimase nädala jooksul on ajakirjanduses ilmunud artikleid, mis panid imestama nii minu kui ka paljud mu tuttavad. Lubage, et toon kaks markantsemat näidet.

Vaatus üks – noorajakirjanik saab petta

Kõik algas sellest, et noorajakirjanik (nagu väljaanne ise teda nimetas) helistas poliitikule ja küsis: “Kelle sina tagasi kutsuksid?” Oletatav härra Tallinna linnapea ütles küsimusele vastates sõna “sitt”. Ajakirjanikul hakkas pea huugama, käed värisema ning loogiline mõistus jooksis kokku (sest ma eeldan, et inimesel on see olemas). “Kallid kolleegid, mulle just öeldi “sitt”! Pean selle kiirelt kirja panema,” mõtles ta ning asus tegutsema. Teda ei vaevanud korrakski mõte, et seesama poliitik on meediaga suhelnud juba vähemalt 20 aastat ning on kindlasti kursis ajakirjanduse kõmujanuga, seega suudab tavaliselt jälgida, mida ta ütleb. Kõik sai kirja.

Olin uudist lugedes hämmingus. Minu arvates annab konkreetne poliitik küsimustele tavaliselt keerutavaid ning vihjavaid vastuseid, seega võttis selline otsekohesus minulgi jalad nõrgaks. Mõtlesin, et ei saa olla – Savisaar ütles “sitt”!? Tundus kahtlane. Savisaar ei ole ju nii rumal, et lubaks endale midagi sellist. Noorajakirjanik selle peale ilmselgelt ei mõelnud. Uudis oli avalikustatud ning levis kui kulutuli. Loomulikult ei läinud kaua aega, kuni linnapea teatas, et tema ei ole mitte midagi sellist öelnud.

Vihahoos lubas ta kohtusse kaevata nii väljaande kui ka kangutada kohalt selle peatoimetaja. Õigustatult, sest nagu selgus, olid lool hämmastavad tagamaad. Noorajakirjanik arvas (sic!), et ta helistab Savisaarele. Esitas küsimuse ja pani kirja vastuse. Küsimus, muide, oli sina-vormis (väljaande sõnutsi), mis on samuti kummaline, kuna see ju eeldaks, et ajakirjanik ning poliitik tunnevad teineteist. Hääle järgi igal juhul mitte. Fakti, kas küsimusele vastab ikka Savisaar, ei vaevutud kontrollima. Tuli välja, et juba aastaid kuulub see telefoninumber kellelegi teisele. Vabandage, aga see on naeruväärne!

Vahemärkusena olgu lisatud, et noorajakirjanik, kellest jutt, edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele. Nõnda iseloomustab teda väljaande kodulehekülg. Irooniline, kas pole? Seesama väljaanne võiks investeerida noorte ning kaunite ajakirjanike koolitamisse.
Annan ühe teadmise tasuta ära: uudist kirjutades tuleb kontrollida fakte. See on ometigi elementaarne ajakirjanduslik tava. Või olen mina millestki valesti aru saanud ja peaksin hakkama ümber õppima?

Tegijal juhtub nii mõndagi, kuid mõtlematust ei vabanda miski. Saan ajakirjanikust osaliselt aru – online-meedia peab olema kiire, see toob lugejad ning reklaamirahad. Ent kiirust ei tohi saavutada professionaal-suse arvelt.

Jätan noorajakirjaniku sinnapaika. Ausalt, mul on siiralt kahju, et tema tähetund võttis sellise pöörde – vinge uudise asemel edastas ta laimu.

Vaatus kaks – mõnitame naiivseid

Teine näide on minu arvates umbes sama kurb, ent sel korral ei saa süüdistada ajakirjaniku kogenematust. Eesti Ekspressis ilmus nädala eest meelelahutuslik lugu Vändra Avelist. Loo temast kirjutas ajakirjanik, keda iseloomustab pigem pikk ajakirjanduses töötamise kogemus.

Ajakirjanduslik tekst oli täis sarkasmi ja irooniat – tavaliselt omadused, mida võiks meelelahutuslikust tekstist leida. Ent lisaks neile oli artikkel mõnitav ja naeruvääristav. Selgelt oli ära kasutatud seda, et tüdruk on noor ning ajakirjandusega suhtlemises veel n-ö roheline. Aveli nimelt räägib seda, mida ta parasjagu mõtleb. See sai mulle selgeks, nähes temaga tehtud lühikest teleintervjuud. Artiklis aga oli tema tavainimese jaoks veidi naiivset maailmavaadet pikalt selgitatud. Jällegi, saan ajakirjanikust aru.

Otsekohesus ja siirus on meie meediamaastikult kadumas, seda nähes muutub leebeimgi ajakirjanik vampiiriks, et naiivitaridest viimane välja imeda. Rõhutades sinisilmsust ja üritades jätta neiust võimalikult rumalat muljet. Õnnestunult. “Vaata, kuidas mõtleb ja räägib,” lõksutavad netikommentaatorid oma viisakamatel hetkedel. Muul ajal kasutavad sõnu, mida mina öelda ei suuda. Ajakirjanik ning lehe omanikud on rahul, reklaamiosakond karjub rõõmust.

Noori ja siiraid neiusid ning noormehi on meie ajakirjandus varemgi avalikkuse ette paisanud – meenuvad teile teine Arnold või Push Upi lauljanna, kes maalis tupega? Ma saan aru, kui hästi ei meenu. Ka Aveli-lugu jääb arhiividesse kopitama, kuid märk on küljes. Mitte ainult sellel konkreetsel neiul, vaid meediakanalitel, kes end nõnda püüavad populariseerida.

Ajakirjandus peab säilitama oma kvaliteedi. Kollane ajakirjandus müüb – seda on tõestanud nii Reporteri, Elu24, SL Õhtulehe kui ka Delfi populaarsus, kuid me oleme jõudmas faasi, kus kõik suuremad ajalehed, telekanalid ning raadiojaamad püüavad inimesi palaganiga. Olukord ei ole veel lootusetu, on ka kvaliteetseid kirjatükke või telesaateid, kuid tendents on selgelt sinnapoole, et meedia võrdub meelelahutus. Vabanduseks öeldakse, et rahvas tahabki tsirkust. Seega paneb valvekoer sõnakuulelikult kirevad hilbud selga, et masse rõõmustada.

Stopp!

Ma ei taha, ei või, ei saa seda aktsepteerida. Meediaväljaanded käituvad nõnda tehes vastutustundetult. Las rahvas tahab tsirkust. Andke rahvale tsirkust, aga palun, säilitage kaine mõistus. Usun siiralt, et ma ei ole ainus, kes tahaks ka muud.

Meedia roll on suurem kui pakkuda vaid meelelahutust kellegi teise arvelt. Olukord ei ole veel lootusetu, sest endiselt eksisteerib ka neid väljaandeid, mida saab tõsiselt võtta. Seega võib loota, et leidub ka ajakirjanikke, kes neis oskaksid ja tahaksid töötada, kontrolliksid fakte ega tegeleks kaasinimeste sulaselge mõnitamisega. Loota, et leiduks nii kirjutajaid kui ka lugejaid, kes tahaksid, et valvekoer saaks terveks.

Print Friendly, PDF & Email