Saaremaa seakasvatajad annavad liha saarlaste lauale

Saaremaa seakasvatajad annavad liha saarlaste lauale

 

AS-i Valjala Söödatehas grupp on tegutsenud kümmekond aastat ja kätkeb endas nelja seakasvatusega tegelevat firmat: Ääre Seakasvatus OÜ, OÜ Saare Peekon, Valjala Seakasvatus OÜ ja OÜ OSS. Margus Õunpuu on AS-i Valjala Söödatehas gruppi kuuluvate tütarettevõtete juhataja.

Noore mehena on ta jõudnud pidada mitmeid ameteid: alustanud põllumajandusest, seejärel juhatanud kauplust ja ehitusettevõtet. Kuid nagu ta ise ütleb, eks ta üks maamees ole ja kui Raul Maripuu omanikuna pakkus võimaluse põllumajandusse tagasi tulla, siis Margus pikalt ei kõhelnud.

Valjala Seakasvatuse näol on tegu kontserniga, kus sööt saadakse oma söödatehasest ja lõpptoodang, nuumsiga läheb põhiliselt Saaremaa Lihatööstusele, väike osa ka ekspordiks Venemaale. Seega pole eksport kõigele vaatamata vähenenud?

“Ei, vähenenud pole, sest olgem ausad – ega see poliitika suurt söömalauale jõua. Kui idanaaber tahab süüa, siis võetakse sigu nii palju, kui neid tarvis on. Me ei suudagi praegu nii palju pakkuda, kui tahetakse,” selgitab Margus ja lisab, et tähtis on, et saarlane saaks oma liha Saaremaalt.

Kaheksa farmi ja 27 000 siga

Marguse sõnul võiksid kõik neli firmat töötada ühe nime all, aga nii on kord juba välja kujunenud. Paljuski on põhjuseks seakasvatuse tsüklilisus, mis algab emiste paaritamisest, tiinestusperioodist, poegimisest. Edasi saavad põrsastest võõrdepõrsad. Tsükli lõpetavad nuumamine ja lihatööstus.

Niisugusel täistsüklil töötab kaks sigalat: Saare Peekon ja OÜ OSS. Jööris on emiste ja poegimissigala. Kaalis toimub võõrdepõrsaste üleskasvatamine, sealt jagatakse põrsad Tagaveres, Saklas ja Arus asuvatesse nuumabaasidesse. Et Kärlal võõrdepõrsaid ei kasvatata, viiakse nood Kaali ja sealt Kärlale tagasi nuumale.

Sigade koguarvu kohta ütleb Margus, et kui kõik, kes “seaks sündinud”, arvesse võtta, oli eelmise aasta novembrikuu lõpul kärssninasid kokku 27 000.

Ühes kuus realiseeritakse nuumikuid 3200–3300 ringis. Käive ulatub ühes kuus 6–8 miljoni kroonini, olenedes perioodist. Kevadkuud ja sügis on kasvule head, suvekuumus ja külm aeg seda aga ei soosi.

Kõige suurem kulu seakasvatuses on sööt, mis moodustab sea hinnast umbes 85%. Siin mängib kõige olulisemat rolli teravilja hind. Kui 2006. aastal sai teravilja kätte keskmise hinnaga 1.80, siis tänaseks on see tõusnud 3.50-ni. Selline hinnatõus tekitas sundseisu, kus paljud nii Euroopa kui ka väikese Eesti 6000–7000 seaga väiketootmised oma tegevuse lõpetasid. “Meie ettevõtteski tuleb põhitõdesid tõsiselt ümber vaadata, et tootmine oleks antud ressursi juures võimalikult efektiivne. Jonni meil selleks kindlasti jätkub,” on Margus kindel.

Kõige tähtsam on inimene

“Ma ei räägiks üldse endast, vaid inimestest, kes seda tööd teevad. Mina olen selle asja juures üks väikene lüli, kelle ülesandeks üldjuhtimine,” jääb Margus tagasihoidlikuks.

Margus räägib esimesesest ringkäigust sigalates, kus hea mulje jättis inimeste töössesuhtumine. “Nad on lihtsad maainimesed, avatud, räägivad asjadest õigete nimedega. See annab võimaluse analüüsiks ja edasiste plaanide tegemiseks.”

Sigalates kokku töötab 60–70 inimest. Kui sinna liita veel söödatehase ja kaudselt ka lihatööstuse töötajad, tuleb see arv tublisti suurem. Palk sõltub töötulemustest ehk teisisõnu – põrsaste arvust. Kuigi töötasu veel päris Eesti keskmise palgani ei küündi, teab Margus kindlalt, et sigalas teenivad inimesed tunduvalt rohkem kui mõnes suures elektroonikafirmas.

Konkurente kontsernil pole

“Ega ei ole konkurente Saaremaal,” vastab Margus hetkelise mõttepausi järel ja kiidab neid mehi, kes suutsid tootmise sellisena luua. Eesti suurimat lihatootjat AS-i Ekseko ja Rakvere Lihakombinaadi kontserni võib aga suureks konkurendiks nimetada küll, neil on võimu lihahinda mõjutada, seda eriti Eestimaa turul. See sunnib kokkuhoiupoliitikale ja tehnoloogia pidevale uuendamisele.

Margus leiab, et inimressursilt kokku hoida pole õiglane, seepärast tuleb rõhk asetada suurematele kuluartiklitele nagu näiteks sööt. Kuigi söötmine on automatiseeritud ja tuleb vaid jälgida, et nuumik saaks sööta nii palju kui vajab, saab ka siin kokku hoida.

Margus nimetab üht osa sigadest laristajateks ja teist normaalselt sööjateks ehk nagu inimestegi puhul – üks sööb taldriku puhtaks, teine ajab maha ja jätab järele. Nii need raisatud söödakilogrammid kogunevad. Kõige efektiivsemaks söötmistehnoloogiaks on hetkel Sakla nuumabaasis vedelsöötmine. Ideaalseks tarbimiseks päevas loetakse 2,8–3,4 kg sööta sea kohta.

Lägatehasest tuleb elekter

Palju poleemikat ja keskkonnaprobleeme on tekitanud sigalate vedelsõnnik ning selle töötlemise tehas Jööris, mis Belgia ehitaja-maaletooja tõttu õigel eesmärgil tööle ei hakanud.

Margus loodab, et eesmärk, milleks vedelsõnniku töötlemise tehas loodud sai, saab tänu omaniku lisainvesteeringutele täidetud – jaanuari lõpust peab sealt tulema biogaasi baasil toodetud elekter ja kogu sigalast tulev vedelsõnnik saab vastu võetud. Omatoodetud elektrit kasutatakse Jööri sigalas, ülejäänu müüakse Eesti Energiale.

Pärast sealäga kääritamist ja bioenergia elektrienergiaks muundamist jääb järele vaid muld ja jääkvesi. Viimane on väga hea lämmastikku ja kaaliumi sisaldav põlluväetis, mis laotamisel vähe ebameeldivat haisu tekitab. Seda on Margus pakkunud kas või kohaletoomise hinnaga, kuid miskipärast on põllumees passiivseks jäänud. Eks iga uue asja omaks võtmine nõua aega.

Print Friendly, PDF & Email