Manukjan peletas kaamost

Manukjan peletas kaamost

 

2008. aasta esimene Jazz del Mar pakkus uue aasta algusele kohast tõelist tulevärki, sära ja särtsu, mida tõid klubilistele praegu Moskvas elav armeenia-eesti-vene jazzilegend Sergei Manukjan ja tänase Eesti andekamaid noori jazzlauljatare Sofia Rubina.

Seda, mis reede õhtul Kuressaare kultuurikeskuse laval sündis, võiks vahest nimetada säärase peene sõnaga nagu sünergia. Fenomeni tekitasid end süntesaatoril saatev multiandekas jazzmuusik Sergei Manukjan, teda juba 21 aastat tundev Kuressaare jazziklubi hing ja eestvedaja Villu Veski saksofonil, suure häälega väike tüdruk Sofia Rubina ja soome trummar Jarmo Moilanen.

Groznõis sündinud ning 80-ndate algul perega Eestisse kolinud ja toona 12 aastat Tallinnas elanud-musitseerinud Manukjani, praegu Moskva üht hõivatumat ja tegusamat jazzmuusikut, on nimetatud küll vene Ray Charleziks, küll Stevie Wonderiks. Ta kirjutab ise muusikat, laulab, mängib erinevaid instrumente. Reedeõhtune kontsert Kuressaares, kus muusik, kes teab, kuidas publikut võluda ja endale allutada, end süntesaatoril saatis, mõjus kui ehe vitamiinisüst.

See sooja tämbriga kähe suitsune hääl, mis võttis improviseerimise aluseks mõne vana hää viisijupi nagu näiteks “Sweet, sweet Georgia” ning seda siis edasi arendas, sundis unustama meie rõske ja pimeda sügisese talve, pani kaasa elama ja vere soontes kärmemalt voolama. Ning duetid Sofia Rubinaga, kas või Armstrongi “What a Wonderful World”, ergutasid saalisistujaidki väheke kaasa laulma.

Põneva vahepalana mõjus pärast vaheaega, kui kogu see seltskond eri sorti trummide taha asus. Muide, Villu Veskit nägin mina küll esmakordselt džunglitrummi (vähemalt nägi see pill sedamoodi välja, andestatagu allakirjutanu asjatundmatus) põristamas, ja hästi tuli välja!

Igatahes väärikas avalöök alanud jazziaastale. Kuna latt sai nõnda kõrgele asetatud, on lootust, et järgnevadki üritused kehvemad ei tule.

NB! Mis puutub siit-sealt kuuldud virinatesse, et muud siin Kuressaares enam pole kui džäss ja keda see küll huvitama peaks, siis võiks mõni viriseja teinekord ise kuulama-vaatama tulla – kui saalis muidugi vaba platsi leiab –, kas on ikka tegemist sihandse mõistetamatu ja vastumeelt elitaarmuusikaga, järsku hakkab hoopis meeldima…

Print Friendly, PDF & Email