Hiievälja haldjas annab Soru talu peremehele Heino Välile inspiratsiooni

Hiievälja haldjas annab Soru talu peremehele Heino Välile inspiratsiooni

 

Kodutee

Üks tee viib mind mu kodu juurde,
on looklev, lihtne, väga armas see.
Siit olen läinud laia ilma suurde
ja siia tagasi toob mind mu kodutee.

Teed kõik algavad kord kodu juurest,
siit laia ilma kannavad nad meid.
Teed kutsuvad meid igatsusest suurest,
mis sest, et kallid koduranda jäid.

Kas astun jalgsi või mind rattad viivad
või on mu saatjaks vahus laevatee?
Ka siis, kui lennukis mind kandvad tiivad,
ma tean, mu armas kodutee on see.

Küll olen sõitnud teid ja rännand radu.
Kui palju saan ma nõnda minna veel?
Tean, mind ootab ikka minu kallis kodu,
siin olen õnnelik ma armsal koduteel

Teed lõpevad kord kalli kodu juures,
kui ära väsind jalg ja reisikepp.
Kui pikka teed on käidud ilmas suures,
kord kallil koduteel on reisi lõpp.

Nõnda kenasti on oma koduteest kirjutanud Heino Väli, elupõline saarlane Leisi valla Hiievälja küla Soru talust.

Mitmekümne aastase kooliõpetajastaažiga nüüdne pensionär talletab koduküla ajalugu, sepitseb värsse maagilisest Hiieväljast, loob lembeluulet, fotografeerib kodupaiga loodust, koostab albumeid ja trükiseid, tegutseb giidina ning veel mitme hobiga. Viljakas kirjamees annab oma uurimustest teada lehelugejaile vallalehes Koduvald. Koduloolase sulest on ilmunud trükis Karja kirikust. Peatselt on Heino Välilt oodata värsket luulekogu.

Oma sünnitalus on Heino Väli elanud kogu elu. Hiievälja külal ja isatalul on eaka mehe jaoks alati olnud mingi tõmme. Teadmistejanuline ja uudishimulik saarlane on oma õpinguteedelt ja rännuretkedelt alati koju tagasi jõudnud.

Vanapoisi seisusesse jõudnud kultuurihuvidega külamees abiellus alles kaks aastat tagasi sarmika tallinlanna Irmaga, kellest nüüdseks on saanud Hiievälja küla elanik. Tõsi, pealinlasest sai Soru talu perenaine juba kümne aasta eest. 1998. aastal kutsus Heino Väli mandrilt sõbrannale külla tulnud daami oma tallu perenaiseks. Irma nõustus ja on jäänud.

“See oli armastus esimesest pilgust. Sel aastal saame tähistada kümneaastast kooselu. Ametlikult panime leivad ühte kappi kaks aastat tagasi. Abielu registreerimise päev ei unune kunagi. Mina sain vanapoisiseisusest lahti, Irma sai teist korda tanu alla,” annab õpetajaametit pidanud talumees oma isiklikust elustki üht-teist teada.

Kunagine sidetöötaja Irma Väli ei kahetse mitte üks raas, et oma elu Saaremaa külamehega sidus. “Ta on mulle ka luuletusi kirjutanud. Halva, kurja või õela mehega ei oleks ma kooselu alustanud. Saaremaal algas minu elu uus lehekülg. Minu mees on väga tubli. Kahekesi elada on midagi muud kui üksi olla,” tunneb saarlannaks saanud tallinlanna heameelt.
Hiievälja on olnud muistsete saarlaste pühapaik. Hiievälja vastu on huvi tundnud ka Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik, kes 1996. aastal Heino Välil külas käis. Soru talu peremehelt kuuldu on Maavalla vardja internetti üles riputanud. Avaldame sellest valitud katked.

Kaasikumäel (Hiiemäel) oli Rootsi-aegne sõjatee, mis olevat viinud välja Karja kiriku juurde.

Hiieväljal (Hiiemäel) olnud Rootsi kindralite varjupaigad – koopad.
Tammede juures oli Läätsa allikas, kus käidi silmi pesemas, kui silmad olid haiged. Allikast voolab oja Võlupe jõkke. Allika oja vesi ei kylmu talvel kinni, aurab isegi. Allikas asub kohe mäest Roobaka poole põllul (väljal).

Hiiemäel olevat Saaremaa vanemad – kuningas oli Vesse – nõu pidanud.
Tiik praegu alles, suvel kuivab ära, kaasiku kõrval. Tiigi juures oli maausuliste pyhamu, kus käidi ohverdamas. Seal oli ka kullast jumalakuju.
Hiiemäel käisid kyla noored (isegi kaugelt tuldi) koos, tantsiti, mängiti pilli, kiiguti.

Murtud mõõk leiti mäest lõunas välult. Eesti Vabariigi ajal olla kaks meest mäelt varandust otsinud.

Kuuldud Heino Välilt 23. juunil 1996. aastal Karja kiriku juures.
Ahto Kaasik 1996

Heino Väli elab vanaisa ostetud talus

“Vanaisa töötas Triigi mõisas. Ta oli seal toapoiss. Karja mõisnik Karl Ludvig von Poll müüs selle talu 1880. aastal minu vanaisale. Koha eest tuli tollal maksta 450 kuldrubla. See oli küllalt suur raha. Kontraht talu ostmise kohta on siiani säilinud. Huvitav on see, mida tohtis tollal talus teha, mida mitte. Õlut ei tohtinud müügiks pruulida ega viina ajada. Need asjad olid mõisa privileeg. Talukohta ei tohtinud jagada üksikuteks osadeks. Talu ei olnudki suur. Heinamaad, põldu ja metsa oli kokku 15 hektarit. Mõisnikul säilis talumaadel jahipidamise õigus,” jutustab praegune taluperemees kontrahtis kirjas olevast tekstist.

Selle loo ära rääkinud, toob Heino näha foto, mis ammusel ajal tehtud.
“Näete, vanaisal isegi uurikett ripub siin,” juhib koduloolane ajakirjaniku tähelepanu detailidele.

Peremehe fotokogus on üldse haruldasi pilte nii oma perest kui külainimestest, rääkimata nendest fotodest, mida Heino Väli ise klõpsinud.
Praeguse Soru talu nimeks on kontrahtis Sorro. “See on saksa keelest. Soru nimi tuli ilmselt sellest, et talumaad on kõik ühes tükis või sorus. Küla on saanud oma nime aga sellest, et siin on olnud vanade saarlaste hiiekoht. Paljud teadusemehed on käinud seda küla uurimas. Minule pakub huvi vana hiiemägi, -kuusik ja -tammik. All Lubjasoos on allikas, kus käidi silmi ravimas. Seal on väga puhas ja selge vesi. Talvel see allikas aurab, kinni ei külmu.

Minu kirjapandust on trükis ilmumata kaks lugu. Üks on “Haldjad nutavad Hiiemäel”. See on sellest, kuidas vanasti külas elati ja mida praegu näeme. Teine lugu kannab pealkirja “Kohtumine hiiehaldjaga”. See on jutustus sellest, kuidas ühel jaaniõhtul kiige all astub hämaras minu juurde kaunis tütarlaps, kes teab selle küla ajalugu ja ka seda, kuidas kuningas Vesse naise peied siin toimusid. Hiiehaldjas räägib Saaremaa vanematest ja Vessele kingitud odast ning Vesse pojast, kes sai vanematelt vibu nooltega. Nendes lugudes on suures osas mängus minu fantaasia,” räägib Heino Väli oma kirjatööst.

Hiiemäelt on leitud ka unikaalseid asju. Üks murtud mõõk on neist teadlastegi huviorbiiti sattunud.

“Me teame siin seda, kus varjasid end rootsi sõdalased. Legendi järgi peitnud end siin ära rootsi kindralid. Kui palju neid oli ja kas nad kindralid olid, kes seda täpselt teab. Üks ümar sõlg on siit samuti leitud. …Ja mis kõige põnevam: ühe kõvera kase alla olevat varandus peidetud. Seda rääkis mulle hiiehaldjas tol õhtul, kui käisin jaanitulel.

Enne suurt sõda käisid siin varanduseotsijadki. Nad tulid naabertallu. Küsisid siit öömaja ja ka … labidat. Miks neil labidat vaja oli? Ilmselt oli neil ka mingi kaart, kuhu peale märgitud varanduse asukoht. Teadmata on, kas nad siit midagi leidsid. Igatahes läksid koos labidaga,” meenutab Heino Väli kuuldut.

Koduloolase arvates peidab Hiievälja küla maapõu endas saladusi veel küllaga. Heino Väli sõnul tuleks küllaltki kuulus hiiekoht märkide ja viitadega tähistada.

“Kahjuks on see praegu ikka veel tähistamata, kuigi juttu sellest on palju olnud,” nendib külamees.

Tühjaks jäänud küla uueneb tasapisi

Teise maailmasõja ajal tühjenes ka Hiievälja küla. Pärast sõda lahkusid paljud külaelanikud linnadesse. “Siberisse küüditati meie külast üks pere. Väga palju talusid on tühjaks läinud. Ainult kolme talumaja korstnast tõuseb talvel suitsu. Suvel on külas rohkem inimesi. Üks pere tuleb koguni Viinist siia. Meil on siin ka turismitalu ja oma ökotalu. Korrastatud ja ehitatud on kiviaedu ja roogkatuseid. Lagunenud naabertalu ostis üks soomlane, kes ehitas siia väga korraliku roogkatusega maja, tegi ilusa aia ja korrastas kogu kompleksi. Siia tuleb palju soomlasi suvitama.

Välja turismitalus käib rohkesti turiste. Ma olen külalistele palju meie kaugete esivanemate pühamust rääkinud. Küla asub hiievälja peal. Sellest siis ka küla nimi. Külainimesed kasvatasid vilja, kartulit ja loomi. Praegu külas enam ühtegi lehma ei ole,” pajatab Soru talu peremees kodukülast.

Kuigi Karja kirikust on kirjutanud põhjalikult kunstiajaloolane Villem Raam ja ajakirjanik Karl Kello, üllitas Heino Väligi oma koduvalla ühest unikaalsemast arhitektuuriväärtusest, Karja Katariina kirikust trükise. Veel paeluvad ajaloohuvilist Vabadussõjast osavõtnud väejuhtide elulood. Vabadussõjast on ta kogunud üsna palju raamatuid ja teinud neist väljakirjutusi.

Kodu-uurija pisiku süstis Heino Välisse tema kunagine õpetaja Albert Seppel. Nüüd uurib Heino ise tunnustatud pedagoogi elukäiku ja on sellest üht-teist juba vallalehes ka avaldanud. “Albert Seppeli sulest on ilmunud kaheksa raamatut. Seppel lahkus meie hulgast 78-aastaselt. Tema elulugu hakkas mind huvitama. Siberisse küüditatud Albert Seppelist jäi maha suurraamatukogu. Kui Leisi vana koolimaja lammutati, siis leiti sealt mõndagi huvitavat. Öeste külast Lembit Paakspuu juhtus tol ajal koolimaja juurde. Ta leidis ühe suurema konservipurgi. Huvi pärast tegi selle lahti. Ja mida ta leidis? Purgis olid Kaitseliidu aumärgid, spordimärgid.

Väärtuslikumaks leiuks oli Kotkarist, mis annetati Albert Seppelile ilmselt kui Kaitseliidu aktiivsele liikmele,” jutustab Heino Väli oma õpetajast ja kolleegist.

Praegu ilmub vallalehes Heino Väli järjelugu “Pilk minevikku”.

Print Friendly, PDF & Email