Ei maksa peeglit kiruda, kui endal lõust viltu

Filmist “Jonathan Austraaliast” on räägitud eelkõige sotsiaaltöö ja vallarahva seisukohast, aga mitte filmist kui fiktsioonist, kunstiteosest. Tegu on siiski autorifilmiga, mitte “Nõukogude Eesti” laadi vaatefilmiga. Kunsti ja peegliga on sama lugu. Öeldakse, et kunst peegeldab elu. Jah, aga ta peegeldab niimoodi, nagu peegel on seatud. Kõik sõltub vaatenurgast.

Kuigi tänapäeval püütakse iga teose puhul rõhutada selle seost igapäevaeluga, ei ole elu kunst ega kunst elu.

Iga autoripoolne nägemus on enamal või vähemal määral üldistus, kui ta seda ei ole, siis ei ole ta ka kunst. Loomulikult näeb iga loovisik asju oma vaatenurgast, aga et seda üldsusele mõistetavaks teha, peab ta kasutama konkreetseid isikuid ja situatsioone.

Oskus ära tabada tüüpsituatsioone ja üldistada see oma nägemusena tervikteoseks ei ole just igaühe võimete kohane. Kalle Kolteri seisukohavõtt filmiauhindade suhtes oli prohvetlik: “… mõtlen sedagi, kui palju minu (kindlasti ka teiste) kirjutatud projekte jättis Kultuurkapital rahastamata. Ometi pandi sellisele saastale oma toetav õlg alla… Või ainult niimoodi filmiauhinnad tulevadki?” (Oma Saar, 25. mai 2007)

Kui filmiti Mustjala inimesi, siis filmiti mingit sorti tüüpilisi maainimesi. Ilus ja kena on mõelda, et meid kõiki teatakse nägu- ja nimepidi mitte ainult oma külas ja tänaval, aga fakt on see, et Saaremaa, liiatigi Eestimaa on siiski pisut suurem, kui mõelda oskame. Seega kommentaarid, nagu Keeduse film sittus Mustjala valla sõna otseses mõttes täis (Mustjala vallavolikogu esimees Toivo Lõhmus) ja et kõik Mustjala kultuur, isetegevus ja kaunis kunst nulliti selle filmiga ära (Mustjala lasteaed-põhikooli direktor Malve Kolli) /Oma Saar, 21. mai 2007/ kannavad pigem kibestumist ja solvumist, et miks just meie vallaga niimoodi tehti, mitte midagi rohkemat.

Filmis nähakse vaid oma häbi ja valla eluheidikuid, mitte seda, et tegemist ei ole elu endaga, vaid siiski kunstiga, Keeduse nägemusega. Keedus ise on seda selgelt väljendanud: “Režissöör Sulev Keeduse sõnul ei ole tema film visiitkaart ei Mustjala vallale ega ka Saaremaale. “Me ei näita, kui tore on Mustjalas elada. Pigem on film inimestest, kes on elus tagaplaanile jäänud,” tegi autor ise dokumentaalfilmist lühikokkuvõtte.” (Oma Saar, 21. mai 2007)

Samuti ei maksa vallaametnikel mõelda, et nemad on suured isevalitsejad oma territooriumil, kellelt peaks luba küsima, et kooskõlastada kunstiteose sisu. Glavliti ajad peaks ometi jäädavalt möödas olema? Kui tahad oma teemat ja muusikat tellida, siis rahasta see! Teiste raha ei ole ilus lugeda, aga vägisi jääb Mustjala vallavanema seisukohast domineerima arusaam, et miks ei vändatud vallast sellist filmi, millisena tema seda ette kujutab. Kui tahad vaatefilmi, siis tuleks filmimeestelt see tellida, mitte aga hiljem võtta sõna, et mis kõik välja jäi: “Mind isiklikult häirib pigem see, mis filmist kõik välja jäi … meie tublisid tööinimesi, hoolitsetud kodusid, tegusaid sportlasi, tugevat taidlust, looduskauneid kohti jne ei sattunud filmilindile isegi mitte kaugvaates.” (Kalle Kolter, Oma Saar, 25. mai 2007)

Mustjala rahval ei olnud ju selle vastu mitte midagi, et neid jäädvustatakse. Aga kui sa juba kord “laulu sisse oled pandud”, parafraseerides Juhan Smuuli “Suvitajaid”, siis sa sealt enam välja ei pääse. Kui kõik aeg on rõhutud sellele, et tänu filmile on Mustjala ja joodikute vahele võrdusmärk pandud, siis tasub ometi mõelda sellelegi, et võib-olla 50 aasta pärast ei ole ühegi teise valla elust ülevaadet, aga Mustjalast on.

Print Friendly, PDF & Email