Kormoran – tiibadega karuputk (1)

Kormoran – tiibadega karuputk

 

Ligemale 60 000 kormorani sööb mitu korda rohkem kala kui rannakalurid neid merest välja püüavad.

Kormoran on justkui karuputk, mille kunagi siia sissetoomise tõttu oleme hädas tänini. Tõsi küll, kormoranid saabusid meile vastupidiselt karuputkele ise. Kui 1983. aastal oli Eestis ainult üks kormorani pesa, siis mullu juba 11 665, mis teeb kormoranide arvuks 56 000.

Lisaks sellele, et need linnud on väheste kalavarude juures tõsiseks konkurendiks kaluritele, hukkub kormoranikolooniates nende sööbiva toimega väljaheite tõttu pea kogu taimestik.

Kui siiani pesitsevad kormoranid peamiselt Väinamere, Liivi lahe ja Soome lahe laidudel, on need hane suurused linnud teadlaste hinnangul kohe-kohe jõudmas ka mandri-Eestisse, kus nad kujutavad juba tõsist ohtu ka puudele ja muule taimestikule. Praegu on siseveekogudest kormoranide pesitsuskoloonia ainult Võrtsjärvel – Tondisaarel.

Kalurite hääl kõrbes

Kormoran sööb päevas umbes 400 grammi kala. Kui 1998. aastal püüdsid kormoranid Väinamerest ligikaudu 463 ja kalurid 1242 tonni kala, siis 2002. aastal sõid kormoranid juba ligemale 1422 tonni kala, samas kui kalurite saak oli langenud 815 tonnile. 2005. aastal langes Väinameres kormoranide saagiks juba 1600 t kala, samas kui kui kalurid püüdsid merest välja vähem kui 400 tonni.

Saaremaa Läätsa kalur Eino Ruttu mäletab oma esimest kokkupuudet kormoranidega 1990. aastast. “Ega me teadnud algul nende lindude nimegi. Rootsis elav kalanduse konsulent Rudolf Schmuul – Rootsi olid kormoranid saabunud varem kui meile – nimetas neid linde angerjavaresteks,” rääkis Ruttu.

Ilmselt pole kormoran endale ilmaasjata sellist nime saanud. Elupõline kalur Eino Ruttu ennustas, et viie aasta pärast meil angerjat enam ei ole. Tõsi, Balti merre ei tule golfi hoovusega enam nii palju klaasangerjat kui varem, ent needki vähesed, mis Eesti vetesse satuvad, pistavad kormoranid nahka. Ja kui kalurid ei tohi püüda alamõõdulisi kalu, siis kormoranide kõhtu rändavad ka väikesed angerjamaimud.

“Kui Eestis on 60 000 kormorani ja igaüks sööb aastas ära ühe angerja, jääb meil saamata 60 000 kilost rändangerjat, mis teeb 60 tonni,” rääkis Ruttu.

Kaluritele tundub eriti ülekohtune, et kui neile on seatud kalavarude kaitsel igasugu püügipiiranguid – püüda ei tohi kalade kudemisajal ega ka alamõõdulist kala, siis kormoran sööb kalamaimud ja noored kalad ära enne, kui need jõuavad täiskasvanuks saadagi.

Mereinstituudi vanemteadur Markus Vetemaa ütles, et Käina laht kui Väinamere oluline kudeala, mis on olnud 1971. aastast kalapüügiks täielikult suletud, on tegelikult juba kaladest tühi. 2005. aastal pesitses Käina lahe laidudel 1401 paari kormorane.

“Käina lahes elab veel ainult kiisk – ilmselt tänu sellele, et see on kormorani jaoks liiga terav ja okkaline,” teab Hiiumaa rannakalur Rein Raudsepp.
Raudsepa hinnangul läheb Väinamere kalasaakidest juba 90-95% kormorani kõhtu ja kalurile jääb 5–10%. “Oleks tegu meie rahvuslinnu suitsupääsukesega, siis mul poleks kalast kahju, aga kormoran on meile võõrlind,” ütles ta.

“Kaluri keeles – neid tuleks ikka nii palju hävitada, kuni arvukus ükskord langema hakkab,” nentis Eino Ruttu.

Kogu Euroopa on hädas

Kormoranid ei ole ainult Eesti probleem. Kormoranide arvukus on kasvanud kogu Euroopas, 2006. aasta talvel loendati neid 736 000.

Erinevad riigid on püüdnud nende lindude arvukust erinevalt reguleerida, seda nii kormorane küttimise (tavaliselt ei ole see lubatud pesitsusperioodil), nende pesitsusajal häirimise ja pesadelt peletamise kui ka munade õlitamise teel.

Seni pole kormoranide arvukust ohjatud ainult Hollandis, lähiriikides on tehtud seda Taanis, Rootsis, Saksamaal, Poolas jm.

Tšehhis, kus makstakse kormoranide laskmise eest isegi kümne euro suurust preemiat ühe linnu kohta, on suudetud intensiivse küttimise abil kormoranipoulatsioon soovitud piirides hoida. Prantsusmaal võib küttida aastas kvoodi kohaselt 30 000 kormorani.

Leedus kinnitati kormoranide ohjamiskava 2005. aastal ja aastas kütitakse ametlikult 2500 kormorani. Ka Soomes jõustus hiljuti kava, mis näeb ette kormoranide küttimist kahjustuste ilmnemise korral ja osalise hüvituse maksmist kalakasvatustele.

Eestis võib jahihooajal kormorane küttida, kuid argliku linnuna on teda raske tabada. Pealegi on jahihooaja alguseks juba enamik kormorane Eestist lahkunud. Jahimehed ei ole huvitatud kormoranide laskmisest ka seetõttu, et tema liha ei sööda.

Siiski on püütud ka Eestis kormoranide pealetungile lahendust leida. 2001. aastal sai valmis mereinstituudi teaduri Redik Eschbaumi ja linnuteadlase Vilju Lillelehe koostatud kormorani kaitse- ja ohjamiskava, millele 2003. aastal kirjutas Eschbaum ka rakenduskava. Kohe-kohe pidi kava ka toonase keskkonnaministri Villu Reiljani poolt allkirjastatud saama.

Ometigi ei ole seda kava siiani vastu võetud.

Vastuolu linnu- ja kalateadlaste vahel

“Tegemist on tundliku teemaga,” tunnistas kava üks autoritest Redik Eschbaum. „Ühiskonnas on teatav vastasseis sellistele niiöelda veristele aktsioonidele, poliitikud ei julge teha osade valijate silmis ebapopulaarset otsust.”

Ehk otse öeldes: kalurid on liiga väike huvigrupp selleks, et poliitikud julgeks vastuollu minna lindude tapmisest johtuva negatiivse avaliku arvamusega.
Kava teine autor, Vilju Lilleleht märkis, et kava jäi vastu võtmata Eesti ornitoloogiaühingu vastuseisu tõttu. Lilleleht möönab, et tema kui linnuteadlase osalemine kava koostamisel võib tõesti tunduda imelik. “Aga ma püüdsin olla aus ja esitada neid materjale nii kalanduse kui kormoranide seisukohast.”

Kui ministeerium tellis paar aastat tagasi uue kormoranide kaitse- ja ohjamise kava, siis Lilleleht selle töös enam ei osalenud. Töö, mis sai valmis eelmisel sügisel ja on ikkagi vastu võtmata, koostas juba Redik Esc-baum üksi.

Lilleleht ütleb, et ei ornitoloogiaühing ega ka tema ei saa selle kavaga nõustuda ja seda mitmel põhjusel. “Esiteks, kormoranide kahjulik osa on üle hinnatud. Praeguste andmetega pole tõestatud, et kalurite saagid on vähenenud just kormoranide tõttu.”

Lillelehe väitel näitavad ihtüoloogide enda uuringud, et saagid hakkasid vähenema juba enne kormoranide Eesti aladele tulekut. “Mina tõlgendan seda nii, et kalastik muutus kormoranide jaoks sobivamaks ja nad tulid seetõttu siia.”

Teine põhjus, miks ornitoloogid ei nõustunud kormoranide ohjamiskavaga, on see, et kui jätta kõrvale isegi kormoranimunade õlitamise, seega loodete tapmise eetiline külg, ei annaks see soovitud tulemust.

“Kormoranid toodavad nii palju poegi, et neist kolooniatest, kus mune ei õlitata, tuleb ikkagi nii palju poegi juurde, et nende arvukus oluliselt ei kahane.”

Pealegi asuvad peaaegu kõik pesitsuskolooniad kaitsealustel saartel, kus ei tohi linde ei küttuda ega ka mune õliga pritsida.

“Ma ei ole küll õnnelik selle üle, et Eestis nii palju kormorane on ja nende arvukus nii kiiresti kasvab, aga mida me siis saame teha, kui nende laud on kaetud? Meil ei ole ju võimalik kuidagi neid selle laua äärest minema tõrjuda,” rääkis Lilleleht, kelle sõnul polegi midagi muud teha, kui oodata, kuni kormoranide arv hakkab iseenesest tasapisi stabiliseeruma ja vähenema.

Redik Eschbaum peab seda aga asjatuks lootuseks. “Kui võrrelda meie kormoranide arvukust teiste riikidega, nagu näiteks Taani ja Holland, siis saab kormoranide arvukus Eestis vaid kordades suureneda.”

Echbaum peab lahenduseks ikkagi rohkemate kolooniate õlitamist, seda koos vanalindude küttimisega ja põhiliselt talvitusaladel, maades, kus meie kormoranid talvituvad.

Ohjamiskava ootab endiselt vastuvõtmist

Kormoranidele on juba saabunud looduslik vaenlane ja selleks on merikotkad, kes on asunud Eesti kõige vanemas ja suuremas kormoranide koloonias Matsalu rahvuspargis kormoranide poegi sööma.

Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni direktor Kaja Lotman kirjeldab kormorane kui väga kartlikke linde, kelle pesalt hirmutamiseks piisab ainult laiul asuvast kolooniast paadiga mööda sõitmisest.

Ent inimese sekkumine ja kormoranide ühelt pesitsusalalt välja tõrjumine võib põhjustada uue koloonia tekkimise mujal. „Nii et enne kui me loodusele vahele segame, peame väga põhjalikult mõtlema, mida me teeme,” hoiatas Lotman.

Redik Eschbaumi koostatud kormorani kaitse- ja ohjamiskava vastuvõtmine on veninud, keskkonnaministeeriumi juriidiline osakond analüüsis selle vastavust nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigusaktidele.

“Teema on väga keeruline ja paljusid huvigruppe puudutav,” ütles ministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Agnes Jürgens. “Praegu otsitakse kompromissi leidmiseks veel vastuseid tekkinud küsimustele ja peetakse nõu mitme tunnustatud eksperdiga.”

Kormoran on suur kõvera nokatipuga lind. Sulestik on tal tume, aga nii peal kui külgedel leidub ka valgeid laike. See hanesuurune lind võib kaaluda umbes kolm kilo. Kormoran on hea ujuja ja lendaja ning ülihea sukelduja, kuid käimine on vaevarikas.

Viimane omapära on talle isegi sama nime andnud, mis järvekaurilgi on – kakerdaja. Kuna ta on kalatoiduline, siis on ta arvestatav konkurent kaluritele. Kuid temast on ka inimestele kasu olnud. Nii on ka kormorani liha söödud, ehkki see on tuim ja vajab pikaajalist keetmist. Veelgi huvitavam on fakt, et hiina kalurid on õpetanud kormorani kalu paati tooma. Et ta seda alla ei neelaks, on kaela ümber pandud metallrõngas.

Eestis kohtab pesitsevat kormorani merelaidudel ja seda viimastel aastatel järjest sagedamini. Tõenäolisemalt võib seda rahvasuus karbasena tuntud lindu näha aga tema läbirändel sügisel ja kevadel. Maailmas on kormorani levila väga lai ulatudes Põhja-Euraasiast Lõuna-Aafrika ja Austraaliani, osa linde on kodu leidnud ka Põhja-Ameerikas.

Oma pesapaikadesse saabuvad nad paaridena, mis moodustuvad ilmselt kogu eluks. Meelispaikades pesitsevad nad suurte kolooniatena koos. Koos ehitavad emas- ja isaslind suure pesa. Selle kõrgus on kuni meeter.

Pesa asukohaks valitakse võimalusel puuoks, aga kui seda pole, siis tuleb leppida lamandunud roostikuga, kaljunukkidega või isegi tasase maapinnaga. Koos toimub ka hilisem munade haudumine. Munad on tihti paksu vanemate väljaheidete kihiga kaetud.

Tavaliselt on kormoranil viis poega, kes on algul täiesti abitud. Koorudes paljad ja pimedad pojad hülgavad seitsme nädala pärast pesa ning veel veidi rohkem kui kuu möödudes on valmis iseseisvat elu alustama.
Looduskaitse alla ei kuulu.

Allikas: http://bio.edu.ee/

Print Friendly, PDF & Email