Kellele või millele on ruumi klassis? (7)

Kellele või millele on ruumi klassis?

 

Tõenäoliselt on suurem osa kaasmaalasi näinud Ilmar Raagi tõsielul baseeruvat filmi “Klass”. Film ei räägi sugugi Chicago getodest või Hamburgi Reeperbahnist. Kõhedusttekitav lugu puudutab meid kõiki. Filmi tegijad on tabanud naelapea pihta. Liialduste kallal ilkumine jäägu filmikriitikute pärusmaaks. Õpetajate, lastevanemate ja laste jaoks on tegemist õppe-metoodilise filmiga.

Kellele on ruumi Eesti koolis ja Eesti klassis? Arvatavasti sellisele õpetajale, kes on punktuaalne aine- ja töökavade esitamise osas; kes teostab läbi õpilaste iseennast; kes soovib klassiliidriga ühele lainele jõuda ja jääda. Selle tulemusena leiab aset vennastumine klassi või kooli koorekihiga, kes dikteerib õpetajale õppemeetodid ja käitumisnormid.

Kuna õpetaja kutsealane ettevalmistus on olnud vilets ning ametialane puudulik, siis on õpetaja aspektist lähtuvalt vahest õige see, mida peavad õigeks klassi liidrid – olgu nad siis positiivses või negatiivses võtmes erivajadustega õpilased. Kahele liidrile klassis eriti ruumi ei ole.

Keegi domineerib, kes paneb ka kõik teised, kaasaarvatud õpetajad, oma pilli järgi tantsima. Niipea kui leitakse ühine vaenlane, võivad konkurentidest saada sõbrad.

Kui klassi ette satub inimene, kellel on sotsiaalne foobia, ebaadekvaatne enesehinnang ning üle- või alaväärsuskompleksid, siis ei ole mõtet rääkida õpetajast kui sotsiaal-eetilisest eeskujust. Isiklikku arvamust omavad poisid või tüdrukud tambitakse maasse või nivelleeritakse ühtseks halliks massiks.

Klassis pole aega ega ka ruumi isikliku arvamuse kujundamiseks, sest skaala ühes otsas on õpetaja tõsikindel teadmine ning teises otsas poisi või tüdruku vale arvamus.

Pedagoogimeisterlikkus seisneb aga selles, et suunata klassiliidri juhtpositsiooni teadlikult tolerantsuse ja empaatia suunas. Kui klassis kohtuvad õpilase ülbus ja õpetaja rumalus, siis on tulemuseks frustreerunud noored, kes ootavad võimalust destruktiivseks eneseteostuseks.

Kõigile on juba ammu pähe kulunud loosung: “Märka last!” Küsimus on selles, kas tahame, oskame ja julgeme last märgata ning vastavalt ka reageerida. Võrdselt halvad on nii pea liiva alla peitmine kui ka ülereageerimine. Kerge on märgata segadusi ja sigadusi kui tagajärgi, raskem aga lapse väärastunud psüühikat ja hingetraumasid kui põhjusi.

Kas klassis on ruumi loovusele ja loomingule? Tõenäoliselt mitte liiga palju – eriti mitte nende puhul, kes soovivad matemaatikat taas kohustuslikuks riigieksamiks, arvates, et selle tulemina kasvab suur jõuk tublisid insenere, kes vahetaksid välja võõrtööjõu.

Kas klassis on ruumi nohikutele ja autsaideritele? Kui tunnitempo ja õpi- ja kasvatusmeetodid pannakse paika paari oiviku järgi, siis on tegemist kõige ehtsama manipuleerimise ja traumeerimisega.

Ka needsamad nohikud vajavad kusagil väljundit. Kui nad on kodus ja koolis/klassis alla surutud ning pidevalt absurdisituatsioonis, siis tuleb end maandada endast nõrgemate inimeste või loomade (eluslooduse) peal. Väga kuritegelik on haridusmaastikul lähtuda evolutsionismi printsiibist, mille kohaselt tugevam jääb ellu. Siin on vastutustundetu süüdistada looduslikku valikut.

Klassivägivald kõlab sama umbmääraselt kui koolivägivald. Vägivalla põhjused on eeskätt inimeses endas ja alles seejärel teda ümbritsevas ühiskonnas. Õpetaja peab reageerima nii verbaalsele kui ka füüsilisele vägivallale, ja seda mitte ainult koolis ja kooli territooriumil.

Pealtvaatamine ning oma positsiooni ja naha säästmine on väga isekas ja silmakirjalik käitumine. Nähtusi ja protsesse tuleb nimetada õigete nimedega. Korra eelduseks on korra austus. Korraaustus tekib isikliku eeskuju ning põhiväärtuste selgitamise ja juurutamise tulemusena.

Kui kool on konkurentsiasutus, kus kogu õpe toimub pragmaatilistel alustel ja motiividel, siis süstime juba printsiibis lastesse egoismi, mille tagajärjeks on üksteisele ärapanemine.

Kõik ei ole vaprad ja ilusad – ka nende jaoks on vaja klassis aega ja ruumi. See on õpetajale äärmiselt tõsine väljakutse. Siia ongi koer maetud. Sisuline koostöö kodu, kooli ja kohaliku omavalitsuse vahel aitavad paremini märgata lapse arengueeldusi, aga ka arengut pärssivaid tegureid. Lapsevanem olla pole kerge; ka õpetaja olla pole kerge.

Ometi on neid lapsevanemaid, kes ei lase end kaasa kiskuda ületöötamise ja tarbimise hullusest. Samas on ka õpetajaid, kes viletsa palga ja õpetajakutse madala renomee juures saavutavad märkimisväärseid tulemusi isiku arengu suunamisel selleks, kes ta tegelikult on. PISA tulemused on siinkohal sekundaarsed.

Millele on klassis ruumi? Suhteliselt palju faktiteadmiste tuupimisele ning reprodutseerimisele – õigel ajal, õiges kohas ja vajalikus mahus. Klassitund on sageli võrreldav sprindiga, kus kõigil tuleb erinevaid ülesandeid lahendada ühe kiirusega, et klassipäevikus või e-koolis fikseeritu vastaks töökavale, töökava ainekavale ning ainekava riiklikule õppekavale – pigem nimetaksin seda “riiklikuks õppekavaluseks”.

Kõik see süvendab funktsionaalset kirjaoskamatust, suhtlemis- ja käitumisraskusi, hirme, paanikat ning ärevust. Põhikooli või gümnaasiumi lõpuks on tegemist sotsiaalsete invaliididega, kellele ei anta kooli poolt isegi mitte karke kaasa, sest kool kui institutsioon ja organisatsioon saavutas näiteks kvaliteediauhinna.

Direktor on tasemel firmajuht ning õppealajuhataja produktiivne tootmisjuht. Viisaastaku plaan on täidetud kolme aastaga. See ei ole sugugi kivi õpetajate kapsaaeda, vaid koolielust (loe: lapse arengust) võõrdunud ja riiklikku tellimust täitvate haridusideoloogide söötis kapsaaeda. Tänu lastevanemate liidule ei kinnitatud riikliku õppekava järjekordset versiooni.

Miljoneid maksumaksja raha on aga rahulikult magama pandud. Siinkohal on ülioluline õpetajate, lapsevanemate ja õpilasomavalitsuste konstruktiivne koostöö, mille käigus tellitakse uuringud tegelike olude ja olukorra kohta.
Klassis peab olema ruumi igale õpetajale ja igale poisile ning tüdrukule.

Ruumi peab olema ka loovusele ja loomingule, mängimisele ja matkimisele, uurimisele ja avastamisele, imestamisele ja imetlemisele, tunnustamisele ning laitmisele.

Klassis ei tohi ruumi olla manipuleerimisele ja halvustamisele, sildistamisele ja üldistamisele, eelistamisele ja lahterdamisele, nii psüühilisele kui füüsilisele vägivallale. Sigaduste eest tuleb taunida ning õnnestumiste eest kiita! Seda ikka põhimõttel, et tegu ja tegijat tuleb vaadelda eraldi. Üheskoos saavutame sünergia!

Print Friendly, PDF & Email