Abrukal pole Selverit üle tee

Abrukal pole Selverit üle tee

 

On teisipäev ja kell pool kolm päeval… Sombune, tibutab kerget vihma. Kraadiklaas näitab plusskraade ja Abruka laev Heili sätib Roomassaare sadamast oma selle päeva teisele reisile. Vahepeal, kurdavad abrukalased, olnud päris pikk vahe. 2. jaanuaril oli reis, siis oli mitu päeva vahet… Alles esmaspäeval, s.o 7. jaanuaril vaibus tuul ja torm ning kapten söandas Heili sadamast välja ajada.

“No mis sa ära teed, eks vanajumal teeb oma korrektiivid,” kommenteerib olukorda kapten Tõnis Siplane, kes Abruka vahet sõitnud nüüd juba oma kümmekond aastat. “Pole ju mõtet kangelast mängida. Laeva on vaja ka edaspidi.”

Roomassaare sadama akvatoorium on oma paarisaja meetri ringis jääsuppi täis. “Kui nüüd teeks kümme kraadi külma, oleks jokk. Siis siit enam selle laevaga läbi ei pääse,” arvab Tõnis.

Aga täna läheb sõiduks… Kõigepealt saavad laeva toimetatud kaks 10-liitrist piimanirkut. Siis laaditakse peale igasugust tavaari – küll sööta loomadele, inimeste söögi- ja joogipoolist, kalanutsakud jpm.

Ja siis tulevad reisijad. “No kas sa mind siis ei tunne? Ma ju Abruka Mihkel! Meite Jüri on mind oma raamatusse kirjutanud…” Ei noh, eks ma pea siis tundma, kui nii kuulus mees! Häbi ju tunnistada, et Jüri Tuuliku raamatuid nii pealiskaudselt lugenud olen. Mihkel on vinge vend – pensionil ei ole ja tööl ei käi.

Millega tegeleb?

“Vaatan loodust ja elan!” Linnas on ta veidi külmarohtu tarbinud ja seetõttu ei taha jutt lõppeda. Pudel tulivett, mis põuetaskust välja paistab, konfiskeeritakse kaasreisijate poolt armutult ja antakse kapteni kätte hoiule. Igaks juhuks.

Minu kõrval võtab istet Abruka Vamps ehk nagu ta ise ennast tutvustab – tegevdirektor Vambola Lepik. Mees, kes saarel lambakasvatust arendab. Lambaid on karjas umbes paar-sada. Alles mõned päevad tagasi teinud 30 villakera mehele üllatuse. “Ma mõtlesin, et mu lambad kõik kenasti käes ja lautas, aga võta näpust! Sihuke pisike kari teisi oli teab kus veel väljas.

Ilmusid koduvärava taha nagu miskad… Saarepealne asi.” Vambola räägib, et ega selle lambakasvatusega ilma riigipoolsete toetusteta ära ei elaks. Arvab kindlalt, et järgmiseks jõuluks tema selle lambapidamise ära ikka lõpetab. “Aitab küll. Jään pensionile.”

Abrukal elab mees veel vaid sellepärast, et tema 84-aastane ema ei taha sealt mitte kusagile mujale minna. “Mismoodi ma jätan ta sinna üksi!” Vamps – nii teda saarel kutsutakse – ütleb, et tema ise, üksik mees, võiks minna Kanadasse ja Ameerikasse ja sõbra juurde Vahemere saartele. No ikka kapteniks! Kohe tuleb aga vale välja – mehel paberid küll puhtad, aga süda kinni mis kinni. “Valeta, jah! Naine sul linnas loeb lehte ja saad sihukese koosa…” ähvardatakse meest.

Heili seinal on kirjas, et Abrukal elab rahvastikuregistri järgi 33 inimest. Talveks on saarele jäänud vaid 14 inimest.

“Elame saarel seetõttu, et meie tagala on kindel,” räägib Rein Lember. “Meil on alati olemas see inimene, kes aitab – toob toidu, ravimid… On see siis Tõnis, mõni lähedane sugulane või tuttav. Ja kui vaja, helistame mõnda Kuressaare hulgilattu, Makrosesse või Enserti. Nemad seal panevad kauba kokku ja laadivad laevale…” Viimane kord tulnud Abrukale kaubasaadetis, mille arve umbes 5000 krooni ja meetrijagu pikk.

Tee Abrukale on täna üsna “konarlik”. Tuul on just sealt kandist, et võtab laeva päris tublisti hüppama ja kõikuma. Kuigi avameri on jäävaba.
Meestel jutt muudkui jookseb. Rein räägib, et kui meri vissiks tõmbab, siis lähevad käiku kõiksugu liikumisvahendid.

Alates kärmetest jalgadest ja suuskadest kuni mootorsaanide ja autodeni välja. Viimaseid pidi saarel olema nüüd rohkem kui talielanikke. Aga üks kindel märk on ka – kui Vamps on juba üle jää käinud, siis võib jääd mööda Kuressaarde minna küll.

Mees ise pajatab aga sellise vinge loo, kuidas ta oma traktoriga läbi jää vajus. Traktor jäi mere põhja. Tema räntsis oma märgade riietega 3 km mööda jääd Roomassaareni välja. Laskis sõbral osta 2 pudelit viina ja enne Sikassaarde jõudmist oli üks neist otsas. “Ei tundnud, et ma oleks purjus olnud. Ja haigeks ka ei jäänud!” Vot sõuksed kanged mehed elavad Abrukal!
Reinu sõnul on saareelanikud sellega leppinud, et mõnda aega suure saarega ühendust pidada ei saa. “Ei hädas pole siin keegi, kui ainult mõnd rasket haigust üleöö kallale ei tule. Saarel on elatud ju aastasadu ja ikka oma vabast tahtest. Siin ollakse sellega harjunud, et leiba peab rohkem ette ostma, mitte kaks viilukat laua peale. Siin pole ju Selverit üle tee.”

Sõit Abrukale kestab 40 minuti ringis. Mehed jõuavad veel hulga mõnusaid lugusid pajatada. Näiteks et Abruka-tee peal on isegi hääletajat nähtud! Et vissi jää aeg olevat abrukalaste jaoks ka üks ebameeldivamaid. “Vaata, siis võib iga krants Abrukale jõuda. Teel korgitakse lahti kõiksugu anumad ja saarele jõudes on mõni mees juba lumehanges. Esimene küsimus siis – kus siin baar on,” räägib Rein. “Meil seisis sadamas aastaid üks igavene jurakas ankur… Eelmisel talvel see n-ö ärandati.”

Abruka sadamas on kaptenil üsna tegu, et laev kai äärde saada. On jääd ja vali tuul…

“No mis sa jukerdad, ära seda kaid nõnda rihi ühti…” on mehed kaptenile nõu andmas. “Me anname asjad käest kätte.” Nii tehaksegi. Kui kaup kenasti kail, pääsevad laeva sisemusse tükk aega kaldal külmetanud reisijad. Mati Sagor Eesti Energiast käis abrukalaste elektriarveid üles kirjutamas, postimees Art posti laiali vedamas. Raamatukogu juhataja Helle Kesküla sätib end kohe laeva ahtrisse külma ja tuule kätte, ise vissisti rätikusse mähitud.

Tagasitee on rahulikum. “Tuul teiselt poolt. Tee sellevõrra siledam,” märgib Tõnis. Praegu käib laev Abrukasse teisipäeviti ja reedeti (kaks reisi päevas), pühapäeviti üks kord.

Roomassaarde jõudes silitab Tõnis oma Heilit hellasti. Tänane reis on jälle kenasti tehtud. Kuniks ilma peab…

Print Friendly, PDF & Email