Tänane päev möödanikus

Üheksakümmend aastat tagasi, 1918. aasta 5. jaanuaril tuli Peterburis Tauria palees kokku ülevenemaaline Asutav Kogu, kes pidi kindlaks määrama riigi edasise saatuse.

Tookord juba võimul olevad enamlased lubasid Asutava Kogu valida, kuna lootsid sellest valimisvõitu ja nii oma võimuhaaramist 1917. aasta oktoobris legaliseerida. Kuid enamlasi toetas vaid 25% valijatest, mistõttu tuli neil ebakuulekas Asutav Kogu lihtsalt füüsilise jõu abil laiali ajada.

Just see sündmus tähistab enam kui seitsekümmend aastat kestnud kommunistliku diktatuuri algust Venemaal. Saksa tuntud kommunist Rosa Luxemburg kirjutas tookord: “Lenini ja Trotski väljamõeldud ravim Venemaa jaoks – demokraatia üldine lämmatamine – on haigusest endast palju hullem.”

Seitsekümmend aastat tagasi, 1938. aasta 5. jaanuaril sündis Juan Carlos de Borbón, kellest 1975. aasta novembris sai Hispaania kuningas. Ta oli 1931. aastal troonist loobunud Hispaania kuninga Alfonso XIII lapselaps.

Tema kaugemate eelkäijate hulgas on sellised kuulsad valitsejad nagu Saksa-Rooma riigi keiser Karl V, Prantsuse kuningas Louis XIV ja Inglise kuninganna Victoria. Alates üheksandast eluaastast õppis tulevane kuningas Hispaanias – võimulolev diktaator Franco ei teinud selleks mingeid takistusi.

Veel enam, 1969. aastal, ilmselt tunnetades oma maise elu peatset lõppu, surus Franco talle väga kuulekast parlamendist läbi seaduse, mille kohaselt tuli pärast tema surma taastada Hispaanias monarhia. Nii ka läks. Juan Carlos I on mees, kes taastas Hispaanias demokraatia ning viis riigi Euroopa Liitu ja NATO-sse.

Nelikümmend aastat tagasi, 1968. aasta 5. jaanuaril valiti Tšehhoslovakkia kommunistliku partei I sekretäriks tookord veel paljudele tundmatu mees – Alexander Dubček. Täna kahjuks pole enam elus Dubčekit ega eksisteeri ka Tšehhoslovakkia riiki. Kuid neli aastakümmet tagasi aset leidnud sündmused pole oma ajaloolist tähtsust kaotanud, sest need panid aluse liikumisele, mida hiljem hakati kutsuma Praha kevadeks.

Juhtunu sisu oli lihtne – Tšehhoslovakkia sooviks oli vabaneda Moskva eestkoste ja diktaadi alt. Riigi ühiskondlik-poliitiline mõte oli hõõgunud juba paar aastat. Nii näiteks oli toimunud kirjanike kongress, kus kritiseeriti teravalt kommunistlikku valitsust, kinoekraanidele olid jõudnud mitmed keelatud filmid jne.

Kuid üks asi on kirjandus ja kunst, teine aga poliitiline võim. Seepärast oligi Dubčeki valimine riigi etteotsa oluline sündmus. Briti konservatiivne ajaleht Daily Telegraph kirjutas nelikümmend aastat tagasi, et kuigi Tšehhoslovakkia uus parteijuht on lõpetanud Moskva kõrgema parteikooli, on tal siiski kainet mõistust ning ta oskab veetlevalt ja inimlikult naeratada. Siit ka tema peamine deviis – inimnäoga sotsialismi juurutamine.

Tundub olevat utoopiline soov ühendada ühendamatud põhimõtted. Praha kevade saatus oli kurb – 1968. aasta 21. augustil suruti see Nõukogude tankide abil maha.

Inglise tuntud publitsist Bernard Levin (1928–2004) kirjutas tookord ajalehe Times veergudel: Praha sündmused näitasid kommunistliku süsteemi nõrkust; möödub veel kümme aastat ja Nõukogude impeerium variseb kokku. Kui talle aga 1978. aastal, mil NL endiselt püsis, neid sõnu meenutati, ei taganenud Levin oma seisukohast.

“Ma eksisin vaid ajas,” kaitses ta end, “kuid mitte asja olemuses. Möödub veel seitse aastat ja Nõukogude võim variseb kokku.” Ta eksis taas, kuid 1985. aastal algas ju perestroika, mis oli kogu protsessi algus… Mis aga puudutab Dubčekit, siis tema kommunismi lõppu nägi – ta suri autoõnnetuses saadud vigastusse 1992. aasta novembris.

Print Friendly, PDF & Email