Kas PISA testi edukus on püsiv? (1)

Kas PISA testi edukus on püsiv?

 

Paljukest meie üleriigilises meedias koolidest ja neis toimuvast räägitakse või kirjutatakse. Kui, siis tehakse seda tavaliselt siis, kui ühes või teises koolis mingi negatiivses mõttes erakorraline juhtum aset leidnud.

Harva erandina positiivse poole pealt kuulutati, et meie koolides olevat õpilaste loodusteaduslike teadmiste testimiseks läbi viidud üleeuroopalise PISA testiga saavutatud häid tulemusi.

Oli ka põhjust, sest kõige selle negatiivse kõrval, mida koolidest kirjutatakse ja millega noori inimesi pedagoogiametist edukalt eemale tõrjutakse, selgus äkki, et meie lapsed polegi nii rumalad. Saavutatud punktide arvestuse järgi tuldi Euroopas teisele kohale. Testist võttis osa umbes kolm ja pool tuhat põhikooli õpilast.

Esimeseks tuli Soome. Meie andmete järgi selgus veel, et pole vahet poiste ja tüdrukute teadmiste taseme vahel. Samamoodi on võrdselt targad nii suurte tuntud linnakoolide kui ka maakonnakeskustest kaugel asuvate väikeste maakoolide lapsed. Selgus seegi, et Saksamaa, mida meile on alati eeskujuks seatud, on alles 12. kohal.

Eelnevast tulenevalt on tõepoolest põhjust rõõmu tunda ja seda haridusametnikud nüüd tavaliselt igal võimalusel väljendavadki. Õpetajad ise, kes lapsi iga päev õpetavad, on tagasihoidlikumad. Nad ei kipu ennast kunagi kiitma.

Kui mõningad ametnikud oleksid nagu edust eufooriasse sattunud, siis õpetajad seda ei ole. Nad teavad üsna hästi selle ja teistegi testide tagamaid. Neil on tekkinud ka küsimus, kas üksainus test saab anda hinnangu kogu seni tehtud tööle. Kindlasti ta midagi näitab, kuid kas ikka kõike.

Pole ju saladus, et meil lahkub igal aastal põhikoolidest ligi tuhat õpilast, ilma et nad saaksid selle kooli lõputunnistuse. Põhjusi on siin mitmesuguseid, kuid enamasti on siiski tegemist õpilastega, kes on mitmes klassis teiseks aastaks istuma jäänud ning lõpuks saavutanud vanusepiiri, mil enam koolis käima ei pea.

Neist kui tülikatest tegelastest tahetakse siis koolides kiiresti vabaneda. Milline selliste õpilaste täpne arv Eesti pealt kokku tuleb, ei ole juhtunud veel kusagilt lugema. Nemad aga PISA testist osa ei võtnud ja nende teadmisi pole arvesse võetud.

Lisaks pole kusagilt ka selgunud, kui palju oli neis klassides, kes testi sooritasid, õpilasi ja kui palju sel päeval puudus. Popitegemine on ju üldiselt levinud, kas siis tervete päevade või üksikute tundide kaupa. Ega sellistegi õpilaste teadmised parimate tasemele ulatu.

Ka oleks huvitav teada, millistel alustel valiti välja koolid, kus test tehti. Haridusametnikelt saame teada ainult koolide nimed ja testi sooritanud õpilaste arvu ning see ongi kõik.

Saksa ajakirjas Spiegel toodi ära aga testi sooritanud riikide järjekord punktide järgi ja sealt selgub, et meie ja meie lähimate konkurentriikide vahe pole üldsegi mäekõrgune. See näitab ehk kõige selgemalt, et mingiks eufooriaks, millesse on mõningad haridusametnikud sattunud, pole mingit põhjust. Eesti selline edu võis olla ka lausa juhuslik. Nüüd oleks vaja hoopiski mõelda, mida teha edasi, et edu käest ei läheks.

Probleemidest meil puudust ei ole. Ülemaailmse testi raames olid näiteks väga edukad Kanada õpilased. Samas teame aga, et sealsetes koolides ei koormata õpilasi üle. Koduseid ülesandeid neile peaaegu ei anta. Meil kipub see hoopiski teistmoodi olema. Põhikoolide lõpuklasside õpilased on tavaliselt ligi seitse tundi päevas koolis ja koju tulles tuleb neil hakata järgmiseks päevaks koduseid ülesandeid tegema, mis võtab tunde.

Mõnel päeval tuleb ette valmistuda kaheks-kolmeks kontrolltööks. Seda juhtub sageli õppeveerandite lõpus. Tulemuseks on, et paljud jätavad osa kodustest töödest tegemata ning järgmisel päeval saadakse sellepärast halbu hindeid. Tekivad konfliktid õpetajatega ning mõnegi jaoks algab just sealt teekond koolist enne põhihariduse kättesaamist väljalangemiseni.

Aastaid on õpilaste ülekoormusest kirjutatud ja räägitud, kuid tegevus, mis peaks seda vähendama, on hoopis vastupidine. Mõnedki õpetajad, kes ei suuda tundides üksikuid õpilasi korrale kutsuda, kompenseerivad seda rohkete koduste ülesannete andmisega.

Ju on lisaks haridusametnike tegematajätmistele, kelle töö tulemusena pole suudetud õppekavasid enamikule õpilastest ilma ülekoormust tekitamata jõukohaseks teha, siin oma osa ka koolide juhtkondadel.

Tõde on seegi, et meie õpetajatele on jäetud alles väga vähe vahendeid, millega õpilasi vaos hoida. Räägitakse palju õpilasekesksest koolist, kus igal õpilasel peaks hea olema. Selleks on tehtud paljugi, kuid tulemus kipub hoopis vastupidine olema. Paljudel õpilastel ei ole enam koolis hea olla. On koole, kus juba üsna noortelt õpilastelt päritakse anonüümselt, millised on nende parimad ja halvemad õpetajad. Pole imestada, kui esimeste hulgas on need, kes vähe nõuavad ja kõigega lepivad.

Praegu on moes kiruda meist iga päev kaugemale jäävat Nõukogude aega. Tõsi, ka siis olid probleemid, kuid siis oli ikka kindel tõde, et ka karistus on kasvatusmeetod. Seda tuli näiteks ülikooli pedagoogikaeksamil kindlalt teada. Nüüd kiputakse seda hoopis unustama ja on mindud äärmuseni – õpilasi ei tohi üldse karistada. Kas ei teki koolides karistuste olematuse tõttu noorukites äkki karistamatuse tunne?

Ei arva, et tuleks rakendada mingeid drastilisi meetmeid, kuid peale lihtsalt sõnalise noomimise peaksid igal õpetajal olema ka muud võimalused korrarikkujate mõjutamiseks. Miks me eirame karistusi, kui täiskasvanute maailmas neid rakendatakse ning saavutatakse edu? Miks peab kool olema teistsugune kui seda ümbritsev ühiskond?

Print Friendly, PDF & Email