Armastus ei küsi

Armastus ei küsi

 

Tänapäeva internetiajastul saavad võimalikuks inimsuhted, mis vanaemade ajal ei tulnuks kõne allagi. Tänu lõpmatule kübermaailmale leidsid teineteist ning jõudsid abieluranda Orissaare tüdruk Sirli Viil (22) ja tšiili poiss Manuel San Román (22).

Aastase suhtluse järel oli noortele selge, et teineteise vastu tuntakse midagi enamat ja et väga tahaks ka silmast silma kohtuda. Nii seisiski heledajuukseline ja sinisilmne Sirli ühel heal päeval Kuivastu sadamas ning ootas laevalt maha astuvat tõmmut ja sportlikku Manueli vastakate tunnetega. Aasta jooksul tekkinud sümpaatia kasvas aga armastuseks ning jõulude ja aastavahetuse vahel pidasid noored pulmi.

Tugev tunne

“Hakkasime MSN-is rääkima ja jäimegi rääkima,” meenutab Sirli seda, kuidas noored omavahel tuttavaks said. Aasta jooksul suheldi pea iga päev ning kui korra päevas teineteist internetikeskkonnas ei nähtud, tundsid mõlemad, et midagi oleks nagu päevast puudu. Avastus, et vaatamata erinevale elu- ja kultuurikeskkonnale nähakse maailma nii sarnaselt, pani noori üha enam mõistma, et on leitud see teine pool, kelle kõrval läbi elu minna.

Millised on emotsioonid ja tunded nüüd, kui on mõned kuud juba koos elatud? Manuel ütleb, et talle meeldib Sirlis kõik, üle kõige aga tema hoolimine ja hoolitsemine. Sirli jutustab: “Alguses interneti teel suheldes tundus, et me oleme väga sarnased. Leidsime teineteises palju ühiseid jooni – armastus spordi vastu, see, mida me elult tahame… Nüüd, koos olles, olen aru saanud, et meis on ka palju erinevat ning see omakorda on rikastav. Arvan, et pärast pingelist võitlust bürokraatiaga oleme tormilisema aja üle elanud ning edasi läheb rahulikumalt. Õnneks on mul töögraafik, mis jätab piisavalt vaba aega, et Manueliga koos olla.”

Elu saarel

Noored elavad Orissaares, kus on ka Sirli vanematekodu. Manueli jaoks, kes on sündinud ja kasvanud Tšiili mõistes väikeses, umbes 500 000 elanikuga Valdivia linnas, on Orissaares elamise suurim pluss turvalisus.

Juba see, et inimesed julgevad lapsed omapäi kooli ja mängima lasta, on tema jaoks väärtus omaette. Manueli sõnul on inimesed siin sõbralikud ning keegi tema peale viltu vaadanud ei ole.

Mida teadis Manuel enne oma uuest kodumaast? “Teadsin Eestist enne nii palju, et see oli varem osa Nõukogude Liidust,” räägib Manuel. “Nüüd, kui siin olen, näen, et inimesed on väga haritud, elukeskkond on arenenud, ei kohta sellist vaesust nagu Lõuna-Ameerikas.

Samuti on siin turvaline, ja see rahu on see, mis mulle kõige rohkem meeldib. Võib tänaval jalutada, ilma et oleksid pidevalt hirmu all, et keegi sind röövib või tülitab.” Samas tunnistab ta, et inimestega kontakti saada on suhteliselt keeruline. “Inimesed elavad väga sissepoole, mis teeb suhtlemise natuke raskeks. Tundub, et eestlastel on ümber suur ruum ja sinna sisse pääseda ei ole lihtne,” leiab noormees.

Kaks kultuuri, kolm keelt

Sirli ei ole Manueli Lõuna-Ameerikas asuval kodumaal kunagi käinud, samuti ei ole Sirlis kohtunud Manueli vanematega, kuid on tervitanud ämma-äia läbi veebikaamera.

Osaliselt just keelebarjääri tõttu on suhtlemine Manueli pere ning sõpradega jäänud kesiseks. Noored ise suhtlevad omavahel inglise keeles, mis ei ole kummagi emakeel.

Sirli tunnistab, et vahel tahaks küll mõnd ilusat sõna või väljendit emakeeles öelda ning et teinekord on sõprade ja vanemate jutu tõlkimine natuke väsitav, kuid samas saab kõik olulise selgeks teha ka inglise keeles.

Manuel on valmis ära õppima eesti keele, mis esmapilgul tema jaoks küll hirmus raske tundub. “Mitu sõna pannakse üksteise otsa ja siis veel need käänded!” on ta hämmastuses. Mõned käibefraasid hispaania keeles on Sirlil aga juba selged.

Manueli vanemad ning kaks nooremat õde elavad Tšiilis. Ema-isa saatsid poja tundmatu maa poole teele, andes talle kaasa teadmise, et tal on alati olemas kodu ning vanemad, kes teda ootavad. Manuel suhtleb perega vähemalt kord nädalas ning kuigi lähemad pereliikmed pulma tulla ei saanud, on nad Manueli valiku üle rõõmsad.

Ka Sirli vanemad on teisest maailmaotsast pärit väimehe üle õnnelikud. “Isal on hea meel, et poeg jälle majas, kuna minu vend on hetkel vahetusõpilasena Saksamaal,” lisab Sirli.

Bürokraatiamasinas

Erinevast rahvusest noorte suhet hakkab varem või hiljem kummitama bürokraatiamasin. Konkreetsemalt öeldes – välisriigist armastatu juurde kolinul tuleb taotleda elamisluba. See protsess on noorte kannatuse kõige enam proovile pannud. Emotsionaalne Manuel ei suuda mõista, kuidas peab tema, kelle naine ootab pealegi pisiperet, võib-olla riigist lahkuma?

Kuidas ei austata inimeste põhiõigusi?

Paraku ei lähtu ametiasutused inimlikest emotsioonidest ja pereväärtustest ning see ongi noorte jaoks siiamaani olnud kõige raskem. Dokumendid, mis on vaja korda ajada Soomes asuva Tšiili saatkonna kaudu, võtavad oma aja ja energia ning nii tuligi ka esialgset pulmapäeva hilisemaks nihutada. Vaatamata kõigele on noored elamisloa saamise suhtes siiski optimistlikud.

Pulmade korraldamisest rääkides on aga noorpaaril peale bürokraatiaga seotud negatiivsete emotsioonide varuks hulgaliselt kiidusõnu Saare maavalitsuse perekonnaseisuosakonna töötajale Viive Nõmmele, kellel on neile palju toetavaid sõnu jätkunud.

Mida arvab Sirli aga sellest, et viimasel ajal tuntakse meedias muret eesti naiste välismaa meestega abiellumise pärast? “Armastus ei küsi rahvusest,” vastab Sirli lihtsalt.

Rohkem ei olegi vaja öelda.

Print Friendly, PDF & Email