See juhtus… (2)

See juhtus...

 

27. detsembril 1925, kui Kuressaares Tumala mõisa kojas oma tütre juures suikus viimsele unele Oskar Arkadius Otto von Ekesparre, üks värvikamaid tegelasi Saaremaa mõisnike hulgas.

Ta sündis Kangruselja rüütlimõisas 2. augustil 1839. aastal. Kui koduõppe võimalused ammendusid, pandi noorhärra õppima Peterburi kadetikooli.

Kooli lõpetamise järel õppis O. von Ekesparre raudteeasjandust Vene- ja välismaal. See eriala oli tol ajal väga perspektiivne ja tõotas kiiret karjääri. Nii saigi Saaremaalt pärit saksa soost noorhärrast varsti ühe Lõuna-Venemaa raudteefirma juht.

Tegutsemine sellel alal osutus nii edukaks, et 1870-ndate aastate algul otsustas O. von Ekesparre pöörduda tagasi kodumaale ning hakata elu siin sisse seadma ja oma unistusi teoks tegema.

1873. a omandas ta Sõrves Mõntu mõisa koos Koltse mõisakesega ja 1876. a Sääre mõisa koos Põdra karjamõisaga. Ühendatuna hakkas see mõisate kompleks kandma nime Olbrüki mõis. Elamiseks ehitas omanik esinduslikuna välja Mõntu mõisasüdame. Et mõisa hooned ja park seisusekohaselt välja arendada, ei säästnud ta jõudu ega raha.

Härrastemaja sai selline, et pärast mõisa riigistamist noore Eesti Vabariigi poolt mahtus sinna üle 100 õpilasega algkool ja koolijuhataja ametikorter.
Euroopas omandatud haridus ja Venemaal kogutud majandusmehe kogemused tõid O. von Ekesparrele Saaremaal tuntust ja 1876. a sai temast Saaremaa maamarssal, kellena ta tegutses 30 aastat. Ta valiti ka esindama Saaremaa mõisnikke tsaaririigi riiginõukogus ja -duumas.

Liivimaa maamarssali abikaasa paruness Eugenie Pilar von Pilchau on O. von Ekesparret iseloomustanud järgmiselt: “Sankt-Peterburis viibisime me sageli koos riiginõukogu ja -duuma härrastega hotellis D’Europe. Kõigis poliitilistes asjades oli juhtkujuks alati Saaremaa maamarssal Ekesparre, kes oli kõige targem. Täiuslikult vene keelt vallates aitas ta alati, kui vaja ummikusse jooksnud asju korda ajada. Ta tundis kogu Peterburit ning konsulteeris kõigi baltlastega. Ta oskas meisterlikult venelastega õigesti ümber käia … Saaremaal oli enesestmõistetav, et ta ikka ja jälle tagasi valiti.”

Kui eluasemega oli kõik korda aetud, tuli mõelda ka pere – naise ja laste – peale. Naiseks kosis O. von Ekesparre 1878. aastal endast 20 aastat noorema paruness Bertha Buxhoevedeni Kuivastu rüütlimõisast. Kaasaegsed on vaimustusega kirjeldanud nooriku ilu ja veetlust.

Ta olevat täitnud ennast teostava mehe tundelisema elupoole oma vallutava energiaga. Selle sügava armastuse suurusest annab märku tõsiasi, et pärast abikaasa surma 1880. a teise lapse Harry sünnituse järel ehitas lesk tema mälestuseks ja viimseks puhkepaigaks mõisa peahoonest veidi eemale astanguservale sihvaka neogooti stiilis kabeli.

Noorproua surm tundus rahvale imelik ja varsti hakkasid inimeste hulgas levima jutud, et keegi olla sellele kaasa aidanud. Räägiti, et selle taga olnud üks teine noor naine, kel olnud suur soov saada ise rikka ja mõjuka O. von Ekesparre abikaasaks. Et aga Mõntu härra valik langenud teisele daamile, siis kallutanud see naine enda poole ämmaemanda, kes võttis vastu noorproua sünnituse.

Eks raha ajab kõik asjad korda. Nii mässinud ämmaemand noore ema pärast sünnitust külma veega niisutatud linadesse, et otsekui alandada teda tabanud palavikku. Eks see toonud kaasa ägeda kopsupõletiku, millesse noorproua Bertha üheksa päeva pärast poja sünnitamist surigi.

Viiskümmend aastat tagasi elas Sõrves veel vanainimesi, kes mäletasid Mõntu “hullu härrat”, kes, kaabu silmil ja musta keebi hõlmad tuules lehvimas, mööda küla ringi ratsutas. Olles Peterburist kodus käimas suundus härra igal hommikul kabeli juurde palvetama. Varsti hakkasid mõisarahva hulgas ka selle kohta jutud levima.

Need jutud said ergutust siis, kui ühel pühapäeva hommikul kihutas Kuressaarest tõllaga kohale keegi tegelane rüütelkonnast, et tuua maamarssalile mingi tähtis teade. Et oli ilus päiksepaisteline kevadhommik, siis saadeti toatüdruk jooksujalu härrat koju kutsuma. Jõudnud kabeli juurde, kohkus tüdruk end poolsurnuks – härra ja tema surnud abikaasa istusid päikesepaistel kabeli ukse kõrval pingil ja jutlesid.

Mõisarahval tuli kohe meelde, et O. von Ekesparre oli noorpõlves olnud väga huvitatud hauatagusest elust, vaimude väljakutsumisest. Seepärast arvati, et ilmselt tal ongi sellised võimed ja oskused.

Pärast seda juhtumit andis härra kogu mõisarahvale valju käsu teda kabeli juures mitte segada, ükskõik mis ka mõisas sel ajal juhtuks. Kui väike Harry, keda sünnitades armas abikaasa surnud oli, kasvas, võttis härra ka tema pühapäevahommikuti kabeli juurde kaasa.

Ükskord olid teenijatüdrukud pärast poisikese käest küsinud: “Nägid sa ema ka, rääkisid sa temaga?” Poiss tunnistanud ausalt: “Jah, nägin küll. Ta küsis, kuidas ma elan.”

Muidugi oli armastatud naise kaotus nii lühikese kooselu järel härrale suur löök. Kuid see ei jäänud talle viimaseks saatuselöögiks.
Poeg Harry oli juba noorena alustanud Sõrves fenoloogilisi vaatlusi ja jälginud lindude rännet. Selline tegevus äratas tähelepanu Riia loodusuurijate seltsis, kus tekkis mõte asutada Mõntu mõisa Saaremaa bioloogiajaam. Hiljem otsustati siiski Kihelkonna kasuks. 1916. aastal oli Harry von Ekesparre teenistuses Uuralites Kunguri linnas, kus ta sai nakkuse ja suri kõhutõppe. Harry surnukeha toodi Saaremaale ja maeti Mõntu kabelisse ema kõrvale.

1917. aasta sügisel oli Oskar von Ekesparre Peterburis.

Revolutsioonikeerises õnnestus tal pääseda Tallinna, kuid seal arreteeriti ta “omakandimehe”, Saaremaal sündinud Viktor Kingissepa juhitud enamlaste poolt. Siberisse saatmist oodanud vangi vabastasid Tallinna jõudnud saksa sõdurid ja tal lubati sõita Saaremaale, kus juba valitses Saksa kord.

Nüüd oli vanal, ligi 80-aastasel mehel aega mõtiskleda kõigi elusündmuste, teda tabanud kaotuste ja riigis toimunud vapustuste üle ja käia hommikuti palvetamas kabelis, kus nüüd puhkas armastatud abikaasa kõrval ka poeg.
1925. aasta lõpul jõudis Oskar Arkadius Otto von Ekesparre lõplikult oma armsate juurde. Tütar mattis isa põrmu ema ja venna kõrvale.

Print Friendly, PDF & Email