Päästeteenistuse seadus pole päästjatele (3)

 

Päästjate vastutusrikas ja riskialtis teenistus vajab reguleerimist nagu kõik muu siin maailmas. Esimene tõsisem katse antud valdkonnas sai tehtud juba möödunud aasta kevadel keskfraktsiooni poolt, kuid tookord lükati eelnõu tagasi.

Nüüd riigikokku jõudnud ja eile esimesel lugemisel olnud värske, koalitsiooni valmistatud PäTS ehk päästeteenistuse seadus on küll igati tervitatav eelnõu, kuid kahjuks suurte puudustega. Õigupoolest on sellest seadusest päästjatel niisama palju abi kui päikeselisel suvepäeval vihmavarjust.

60-aastased tuletõrjujad

Nimetatud seaduses on palju vasturääkivusi. Siseminister kui eelnõu algataja rõhutab päästjate sotsiaalsete garantiide uudsust ehk siis eelnõus sätestatakse päästjate pensionitasusid vastavalt staažile 10 kuni 50 protsenti. Paraku ei räägi minister sellest, et avaliku teenistuse seaduse alusel makstakse kõikidele avalikus teenistuses olevatele inimestele pensionitasusid täpselt samadel tingimustel.

Positiivne on, et päästjale tööstaaži andvate töökohtade ja ametite ring on üsna lai, hõlmates näiteks siseministeeriumis töötanud päästeametnikke. Samas on ka selge, et niivõrd stressirohkel ja füüsiliselt koormaval alal, kus kaalul on inimelud, suudavad riikliku vanaduspensionini töötada vaid kõige vapramad ja jonnakamad 63-aastased inimesed.

Eelnõu pakutud võimalus minna kolm aastat varem pensioni ootele on 15-aastase ja enama staažiga päästjatele muidugi kena žest. Seda kinnitab asjaolu, et hetkel on Eestis tervelt 17 päästjat, kes antud võimalust kasutada saaksid. Eelnõu võiks veidikenegi arvestada päästjate töö iseärasustega ja võimaldada neil väärikale pensionile minemist oluliselt varem. Seda enam, et igapäevaelus me 60-aastast täisvarustuses tuletõrjujat katustel turnimas, voolikuid vedamas ja abivajajaid tassimas naljalt ei leia.

Valveaeg ehk puhkeajast võetud tööaeg

Tööle asumisest pensionini kulub aga terve hulk tööaega ja sellest on koalitsiooni eelnõul oma nägemus. Nimelt tuuakse kasutusele mõiste: “valveaeg”, mis sisuliselt tähendab päästja puhkeajast võetud tööaega, mille eest tasustatakse 5 kuni 10% tunnipalga määraga. Ehk siis piltlikult öeldes ootab päästja väljakutset kodusel diivanil ning saab selle tegevuse eest justkui palka.

Tänu valvamisele hakkab päästja olema nädalas 42 tunni asemel töö päralt lausa 77 tundi ning sellele lisanduvad veel ületunnid konkreetsetest väljakutsetest. Seda muidugi juhul, kui säilitatakse päästja täistöökoht. Mainitud regulatsiooni eesmärgiks on eelnõu loojate sõnul luua väiksema töökoormusega regioonides hulgaliselt osalise tööajaga kohti.

Ilmselt muudavad koduvalved ka töögraafikute tegemise oluliselt “paindlikumaks”. Tegelikkuses põhjustab valveaja kehtestamine aga nendegi väheste vaprate päästjate teenistusest lahkumise.

Või hakkavad päästjad pöörama veel suuremat huvi mitmes kohas paralleelselt töötamisele. Sellega pannakse aga tõsise küsimärgi alla teatud piirkondade (eriti väiksema asustusega kohtade) päästeteenistuse jätkusuutlikkus.

12-tunnine vahetus ei ole parem kui 24-tunnine vahetus

Veel üks suur vajakajäämine puudutab päästjate tööaega, ehk siis dilemma, kumb on parem, kas 12-tunnine või 24-tunnine vahetus. Eelnõu seletuskirjas leitakse, et 12-tunnises vahetuses töötamise aeg on reguleeritud töö- ja puhkeaja seadusega ning seega eelnõus eraldi reguleerimist ei vaja.

Sisuliselt tähendab see aga seda, et praegused 24-tunnised valved asendatakse 12-tunnistega. Idee tundub esmapilgul hea, kuid seda vaid juhul kui oluliselt väheneks ka päästjate tööaja norm ilma töötasu vähenemiseta.

Kohustuslikku tööaja normi arvestades eelistavad päästjad ise pigem pikemaid valveid, sest nii töötades tekib rohkem vabu päevi ja võimalus valvete vahelisel ajal suurendada pere sissetulekut. Kui eelnimetatud lisasissetulekut 12-tunniste valvete tõttu enam ei võimaldata, oleksid paljud päästjad sunnitud armastatud töölt lahkuma, et otsida selline töökoht, mille palk võimaldab perekonnal äraelamise.

Just samaaegselt teistes töökohtades töötamise võimaluse kärpimine päästjatel ongi koalitsiooni üheks argumendiks 12-tunnise valve rakendamisel. See on aga üsna ebainimlik otsus, võttes arvesse sama seadusega päästjatele rakendatavat minimaalselt tasustatavat koduvalvet ja osalist tööaega.

Kindlasti tuleks antud eelnõu puhul silmas pidada ka seda, et 12-tunnised valved muutuvad tihti pikemaks. Kuna töö iseloomu arvesse võttes ei ole ju võimalik jätta vastamata hädakutsetele, mis tulevad valve lõpus. Kui maja põleb, siis minnakse seda loomulikult kohe kustutama, mitte ei jäeta kutset ootele, et see järgmisele valvele üle anda.

Huvitav on eelnõu juures seegi, et koduvalvete kõrval tahetakse sisse tuua ka tsiviilõiguslikud lepingud, milles tsiviilisikud võtaksid endale päästjate kohustusi. Juba logistiliselt saab põnev olema, kui operatiivselt siis uue eelnõu jõustudes põleva maja kustutamise või kustumiseni jõutakse.

Selge on see, et valitsuse poolt riigikogu menetlusse esitatud seaduseelnõu päästeteenistujate motivatsiooni ei tõsta ja noori spetsialiste päästevaldkonda juurde ei too. Kui päästeteenistuse seadus peaks praegusel kujul vastu võetama, siis peab piinlikkustundega nentima, et päästjad on küll viimased, kelle huvide eest antud seadus seisab.