Saare Vene Selts 10 ehk Värske kopsutäis õhku

Laupäeval tähistas Saare Vene Selts Kuressaare kultuurikeskuses oma kümnendat tegutsemisaastat. Üks seltsi aktiivsematest liikmetest on läbi nende aastate olnud linnaarst Juri Zabellevitš. Palusin teda meenutada seda head ja ilusat, millega selts on hakkama saanud. Järgnev lugu on tagasivaade Saare Vene Seltsile läbi Juri Zabellevitši silmade.

Ilus algus

Istusid kord koos nagu Puškini muinasjutus kolm naist – Nijole Kärner, Nelli Lember, Tatjana Arbus-Goruhhina – ja mõtlesid välja, et teeks seltsi. Avaüritus oli väga ilus, paljud kutsututest olid ka kohale tulnud ning tollane Kanal2 reporter Urve Tiidus tegi inter-vjuu seltsi juhi Nijole Kärneriga.

Mida üks selts tegema peab

Üks eesmärk on oma liikmete harimine. Tol ajal oli meie lastel probleeme eesti keelega ja siis Nelli Lember õpetas lapsi niikaua, kuni lapsed hakkasid koolis aru saama, mida neist tahetakse. Paari aastaga kadus keelebarjäär täiesti. Lapsed lõpetasid gümnaasiumi ja õpivad edasi. Nüüd aga ei ole meil lapsi enam. Elu on muutunud.

Väikese teatristuudio algus

Ellen Teemusega mõtlesime, et teeks väikese teatristuudio. Kõigepealt panin kokku ilusa programmi – armastusloo Puškinist kuni tänapäevani välja läbi luule, muusika ja tantsu. Meie tegevuse omapära on see, et harva kui me etendume rohkem kui üks kord, aga seda me mängisime kaks korda. Esimene kord neile, kes tahtsid vaadata, ja teine kord eesti keele õpetajad ajasid oma õpilased kuulama vene keelt. Muidugi mitte keegi mitte midagi aru ei saanud. Aga luulest ongi raske aru saada.

Millenniumi-etendus

Siis tuli millennium. Siiamaani tunnen uhkust. Haarasime praktiliselt kõik tol ajal Kuressaares tegutsenud loomingulised kollektiivid teatriprojekti, mille nimi oli “Assamblee”. Etendus ise oli ajast ja ajastutest. Mina kirjutasin selle algusest lõpuni. Mastaapne šõu oli, mida me alustasime kahuripauguga.

See oli üldse neljas kord, kui see kahur pauku tegi. Etendus lõppes ilutulestikuga. Keegi ajakirjanikest arvas koguni, et millenniumi üritustest oli meie oma see kõige-kõige. Idee tuli Nelli Lemberilt, kes teadis tookord, et samal aastal möödus 300 aastat Venemaa kalendri muutmisest.

Päris oma festival

Tegime etenduse koos Ellen Teemusega Krõlovi valmidest. Käisime sellega Sillamäe teatrifestivalil ja seal küsis siis Tatjana Goruhhina, et miks mitte teha festivali ise…

Sellest ajast kui hakkasime tegelema festivaliga, me oma teatriga suurt enam midagi ei tee, sest festival iseenesest on suur ettevõtmine. Festival meeldib rahvale aga väga. Osalejad hakkavad juba ära minnes plaane tegema, et järgmisel aastal tagasi tulla. See on nagu värske kopsutäis õhku.