Teekond tulevikku

 

Mul on üks gümnaasiumiealine tuttav, kes on juba lapsepõlvest saadik kindel, et temast saab lendur. Ja ta ind oma eesmärgi poole püüdlemisel ei paista raugevat. Hea, kui keegi teab, mis temast saab või siis saama peaks. Paljud ei tea. Selleks et teada saada, oli üks võimalus minna iga-aastasele Teeviida messile. Tallinna. Eelmisel reedel.

Enne kui Tallinna jõuda, tuleb siiski minna üle mere. Varahommikune praam meenutas sedakorda koolimaja vahetunnikoridori. Palju inimesi, noori inimesi. Ja neil kõigil oli ainult üks siht. Jõuda selle viidani, mis näitab teed tulevikku.

Tegelikult olin rumal, et ronisin keskpäevasel ajal kohta, kus väidetavalt käib kolme päeva jooksul läbi rohkem rahvast kui Kuressaare suuruses linnas elanikke. Ukse ees tunglev rahvamass paneb ahhetama. Järgneb 20 minutit tunnet, nagu oleks näiteks Enrique Iglesiase kontserdi esireas. Muljumine, mudimine. Palju noori võõraid nägusid, sekka vilksamisi mõni meretagune tuttav pale.

Vaevalt et Eestis on olemas mõnda ametit, mida peaks õppima minema väljamaale. Sellist ametit, millega kodumaal raha ka saaks teenida.

Siinkohal ei pea ma silmas kosmonaute või banaanikasvatuse spetsialiste. Kõik olid kohal. Sajad pakkujad. Ametikoolid, ülikoolid, tehnikumid, kolledžid, parteid, ärifirmad, kaitsevägi, jõustruktuurid. Valik missugune. Võttis silme eest kirjuks nagu parimates kaubamajades. Kõik pakkusid midagi. Infot ennekõike. Tublimad ka õhupalle, pastakaid, komme, helkureid, kondoome, Edgar Savisaare raamatuid, kohtumist Tunne Kelamiga.

Saarlanna Triin Link astub juuste lehvides vastu, pihu pabereid täis ja näpu otsas kilekott. “Ma tahaks juurasse minna, kuid enne pean ajaloo eksami korralikult ära tegema,” on neiu oma valiku vist juba teinud. Paistab teine üpris kindlameelne olevat ja lippab edasi. Tema on üks nendest, kes otsivad midagi.

Adam Tamjärv Kuressaare ametikoolist tõdeb, et saarlaste kool on populaarne ja huvitundjatest puudust pole. “Huvitav on see, et eriti palju on küsijaid just Ida-Virumaalt,” räägib Adam. “Nende seas on palju lapsevanemaid, kes tahaksid oma võsukese Saaremaale kooli saata.”

Adami sõnul on Kuressaare ametikooli vastu huvi tundjate küsimuste põhjal populaarseim just turismi eriala. Eks me siis oskame sel alal paremini toimetada kui idavirumaalased näiteks, arvab Adam, kes pöördudes juba järgmise huvilise poole, lisab veel, et toiduga seotud teemad huvitavat inimesi ka.

Igal koolil on oma nägu. See paneb paljuski asja paika. Viljandi kultuurikolledži boheemlaslikud tegelased istuvad rahumeeles oma boksipõrandal kaltsuvaibal. EBS-i kostüümides näitsikud on sättinud end uhkesse lounge’i, kus klaaslaual seisavad popid energiajoogi purgikesed.

Tartu ülikool mõjub oma boksis kergelt konservatiivse ja kinnisena, Tallinna ülikool avatud alal uuendusmeelsemana. Igal koolil oma nägu. Nende jaoks, kes pole veel otsust teinud, on see kindlasti määrav tegur – milline jääb see esimene mulje.

Eesti mereväe miinijahtija Admiral Cowani kolmas ohvitser nooremleitnant Timo Selder seisab oma väeliiki tutvustava leti taga ja paitab ühe käega miinitõrjumisega seotud aparaati SeaFox. See on tema igapäevane töövahend, nagu õpilasele pastakas või õmblejale nõel ja niit. Tundub, et neid erinevates mundrites tegelasi, kes samamoodi pakuvad Võimalust, rahvas pelgab natuke. Seda põnevamad on julgete huviliste küsimused.

Huviline: “Kas Eesti mereväes lennukikandja ka on?”
Selder: “Kui me nüüd võtame, et Eesti kaitseväes on kokku 4500 liiget ja lennukikandja meeskonnas ligi 3000–4000 meest, siis võime järeldada, et siiski ei ole.

Konkreetne küsimus. Konkreetne vastus.

Ma ei tea, kas see vastus määras nüüd huvilise tuleviku. Jah, just nimelt. See on ikka meeletu vastutus kõikidele neile pakkujatele, kelle antud info võib määrata kellegi tuleviku. Või vähemalt aidata ta sellele rongile, mis sinna viib.

Vaata rohkem pilte ka tänasest lehest!