Muhulanna Silja Kuusk võttis Vättat uurida (1)

 

Vätta poolsaare Kailuka küla Vinni-Pärdi talu perenaine Silja Kuusk hakkas enam kui kümme aastat tagasi “igavusest” oma koduküla ning terve Vätta poolsaare aja- ja kodulugu uurima. Seitse aastat tagasi esitas ta oma mahuka uurimistöö poja Priit Kuuse õhutusel Saaremaa muuseumi korraldatud uurimistööde võistlusele ja…võitis esikoha.

Hakkaja muhulanna, kes ligi nelikümmend aastat tagasi endale Saaremaalt mehe võttis (nii ta ise naljatamisi pajatas), pole loorberitele puhkama jäänud. Lisaks kolmele suurele albumile (vormistatud köitele) on riiulitel viimistlusjärgus suur hulk käsikirjalisi materjale, mille kallal hoolas kodu-uurija edasi töötab. Saaremaa genealoogiseltsi liikmena on Silja Kuusk võtnud uurida ka oma sugupuu.

“Uurin oma suguvõsa ja veel Linnuse küla Muhust. Millegipärast just Linnuse küla on hästiuuritud Muhus vähem tähelepanu leidnud,” väitis Silja Kuusk.

Sünnilt muhulanna on konsulteerinud sünnisaare tuntud uurijate Ülo Rehepapi ja Ago Rullinguga.

“Olen neilt abi saanud. Linnuse küla kohta on mul üht-teist kirja pandud. Mälestusi olen samuti talletanud. Need on aga küllaltki subjektiivsed, sest iga inimene mäletab sündmusi ja omaaegseid töid-tegemisi erinevalt. Kolhooside tegemise aegu olin laps. Nüüd siis olen püüdnud nähtut kirjapildis edasi anda,” rääkis kahe saare “kodakondsusega” ajaloohuviline.

Nõnda siis on saanud kunagisest riigiametnikust ja kontoritöötajast usin või täpsemalt öeldes fanaatiline ajaloohuviline, kodu-uurija ja sugupuu koostaja.

“Huvi tuli sellest, et mul ei olnud pärast pensionile jäämist mitte midagi teha. Hakkasin ajaleheservale kirjutama, kui palju peresid on Kailuka külas, Suure-Rootsis ja palju neid Väike-Rootsis on järele jäänud. Tuli välja, et seal ei olnudki enam kedagi. Siis mõtlesin, et kirjutan need andmed parema paberi peale. Viisin ka selle töö lõpule. Mitu pastakat kulus ära. Poeg siis püüdis minu tööd kergendada ja muretses arvuti. Toksisin kirjutatu arvutisse. Seitse aastat tagasi õhutas poeg mind Saaremaa muuseumi korraldatud ajaloolugude võistlusest osa võtma. Viisingi oma töö sinna ja kogemata sain esikoha,” kirjeldas Vinni-Pärdi perenaine kodu-uurimistöö algust.

Ligi nelikümmend aastat tagasi Vinni-Pärdile tulnud Silja Kuusk alustas talude kirjapanemisega. Kirjutas üles pereliikmed ja inimeste nimed, kes ühes või teises talus varem elanud. “Selle tegevuse käigus sain teada, mis Vättal on toimunud. Siin on kaevandatud nii dolomiiti kui lubjakivi. Vättalt on veetud materjali Pärnu puupapivabrikusse. Vätta üks salapärane paik on Kabelimägi. Ämma käest kuulsin vanast viikingite sadamast. Hakkasin selle vastu sügavat huvi tundma,” pajatas Silja Kuusk.

Kabelimäel hoiab teenekas kodu-uurija silma peal

Praegu käib Kabelimäe ainsas talus ehitustegevus.

“Seda talu kutsutakse Rihvauguks, enne oli Suurevälja. Ehitusmees leidis sealt väikesed põlenud kivikesed. Need on nüüd minu juures hoiul. Kindlasti on neil mingi ajalooline väärtus. Kutsusin siia arheoloog Marika Mägi. Tema käiski vaatamas, aga maapind oli sel ajal seal väga rohtunud, nii et reljeefid ei paistnud välja. Meil jäi kokkulepe, et kutsun ta siia tagasi järgmisel kevadel, kui maa-ala on paremini vaadeldav,” rääkis Silja Kuusk.

Kabelimägi on ajaloomälestisena kaitse alla võetud. Põllupidamisega seal tegeleda ei tohi. Kunagi aga karjatati seal vasikaid.

“Linda Aavik naabriperest ütles tihti, et kui ikka teaks, mis seal Kabelimäe all on. Temale jäigi see teadmata. Loodan, et minu lapselapsed saavad kunagisest viikingite sadamast rohkem teada. Legendi järgi olevat siia kunagi isegi linna tahetud rajada,” jutustas Silja Kuusk.

Teadmistehimuline koduloolane on randa uhutud laevavraki detaile kutsunud Vättale hindama meremuuseumi teaduri Vello Mässi. Teada-tuntud merearheoloog ei pidanud päevavalgele tulnud laevajuppe ajalooliselt väga väärtuslikuks, arvates, et tegu on 120–150 aastat tagasi hukkunud kaljasega. Mõisatel olevat selliseid laevukesi omal ajal päris palju olnud.

Kahjuks pole Sutu lahe põhja korralikult uuritud. Nüüdne vättalane loodab, et ükskord võetakse see töö ikkagi ette, ja usub, et Sutu “kostitab” allveearheolooge üsnagi põnevate leidudega.

Kailuka külla ehitatakse uusi hooneid

Kauni looduse keskel asuva Kailuka küla elanike arv on vähenenud nagu enamikes Eestimaa külades. Küll aga on viimastel aastatel poolsaare kõikidesse küladesse ehitatud uusi elamuid, põhiliselt suvilateks, aga ka alaliseks eluasemeks.

“Neid ehitisi tuleb nagu seenekesi kadakate vahele. Koht on ju ilus. Kedagi ei ole tagasi aetud. Kõik on oodatud. Eks uustulnukad, olgu nad või suve-saarlased, haakuvad ka külaeluga, meie tegemistega,” rõõmustas Vinni-Pärdi perenaine.

Kailukas on praegu 42 vanemat ja uuemat majapidamist. Neli maja on ehitamisjärgus. Silja Kuuse arvates pole kaugel enam see aeg, kui külla kerkib viiekümnes elamu.

Kuigi küla tasapisi ehitiste poolest nooreneb, pole seal enam poodi ja seltsimajagi ei tegutse.

“Jah, ma ei oskagi öelda, kas külaselts on akadeemilisel puhkusel või koomas. Püssi ei ole me aga põõsasse visanud. Loodan, et saame edaspidi hoo sisse. Külaselts tegutses seni, kuni inimestel oli kooskäimise koht – koolimaja. Olen siin külarahva kokkusaamiseks oma kodugi pakkunud, aga inimesed tulevad meelsamini ikkagi erapooletule pinnale.

Külarahva kokkusaamine mõnes talutares jõulupuu alla – see aeg on möödas. Vanas meiereihoones saaksime koos käia. Sellest ilusast majast sai küla seltsimaja. Oleme vallale selle eest väga tänulikud. Isegi ehitajaga saime kokkuleppele, aga siis selgus, et küla arengukavaga oli juhtunud väike aps. Unustasime selle valla volikogus kinnitamata. Seepärast lükkub seltsimaja kordategemine edasi,” arutles külaseltsi juhatusse kuuluv Silja Kuusk.

Sealjuures toonitas külakroonik, et seltsielu eest vedanud noor pereisa leidis tasuvama töökoha mujal ja nii jäi selts ilma juhita. “Lootus sureb viimasena. Kui PRIA-st toetusraha saame, siis hakkame külamajaga tegelema,” on Silja optimistlik.

Silja on fotodele jäädvustanud kõik külamajad ja pildid kenasti albumisse kleepinud. Enamik maju on kenasti värvitud, õued heakorrastatud, krunte ümbritsevad kiviaiad või muust materjalist tarad. Talud annavad kogu külale näo. Tõsi, üksikud talukohad tahaksid ka hoolitsevamat peremehekätt.

“Küll ka need korda tehakse. Külas on paar mahajäetud prügimäge. Nende pärast olen häält tõstnud. Ka ajakirjaniku kohale kutsunud. Kahjuks pole asjast asja saanud. Prügilate likvideerimiseks on vaja buldooserit ja tõstukit ning muidugi raha selle töö ettevõtmiseks. Vallaametnikud on asjast teadlikud. Millal asi liikuma hakkab, ei oska mina öelda,” läks Silja jutt üsna murelikuks.

Iga pildi juures on kaaskiri selgitamaks, kelle taluga tegemist, kes talus elavad ja elanud, millega inimesed tegelevad või mis alal on töötanud jne, jne. See töö on võtnud omajagu aega ja ka kulu.

“Aega mul on. Jäin noorelt pensionile, sest tervis vedas alt. Tegutsemisega saingi šokist üle. Teen seda tööd siis, kui mul on tuju ja tahtmist,” rääkis meelepärase hobiga tegelev proua.

Kuulsat Allirahu räime enam tünnides pole

Aastasadu on Vättal kanged kalamehed elanud. Enam Kailuka küla mehed kala ei püüa. Kalurid on vanaks jäänud. Noored kalapüügist ei huvitu. Silja Kuuse sõnul mõni mees siiski harva kalaretkel käib. Püütakse oma tarbeks.
“Kuulsat Allirahu räime pole enam kellelgi tünnis. Värsket kala saame kord nädalas kalaauto pealt. Kärsa kalatööstus küll töötab, aga kala tuuakse sinna mujalt sisse,” teadis külauurija.

Mahukas kogumikus on Silja Kuusk talletanud nii Kailuka elanike kui ka Vätta poolsaare inimeste mälestusi. Osa kirjapandust tugineb arhiivimaterjalidele. Üldjuhul on inimesed meenutanud minevikku mažoorsetes toonides. Silja Kuuse sõnul ei ole keegi tahtnud eriti halbadest asjadest rääkida. “Inimene aja jooksul kaotab oma mälestustest valu.

Minoorsetest asjadest ei ole mulle räägitud, pisarad silmis. Isegi kolhoosiaja raskeid aegu ei meenutatud kurjal toonil. Ka tol ajal tehti isetegevust, külastati raamatukogu, Vätta koolimajas peeti pidusid.

Need asjad on rohkem meeles. Kui inimesel ongi sisimas väga valus, ega ta siis ajalooraamatu jaoks seda teada anna. Võib-olla ei ole aeg kõige valusamate mälestuste avaldamiseks veel küps,” arvab paljude inimeste meenutusi üles kirjutanud Silja.

Peale inimeste meenutuste on koostaja avaldanud ka palju faktilist materjali, nagu tollase Edasi kolhoosi liikmete nimekirja ja palju-palju muud.

Omaette peatükk puudutab kalapüüki ja -töötlemist. Enne sõda, kui kohalikku kalatöötlemispunkti veel polnud, müüsid kalamehed saagi Mihkel Aerule, kelle kaks laeva pidevalt ka vättalasi teenindasid, viies saarlaste püütud kala kaugematele turgudele ja tööstustesse.

Peagi moodustasid kohalikud mehed kalapüügi- ja töötlemisartelli. Pärast sõda kujunes sellest kalakombinaadi kokkuostupunkt. 1976. aastal ühendati see Saare Kaluriga.

Vinni-Pärdi mehed suured kalapüüdjad pole. Ühest vanast paadist on koduõule saanud atraktsioon-lillealus.

“Nad ikka kastavad paar võrku märjaks ka, aga ega sealt merest midagi saada pole. Ükskord tõid nad naabri kassile kaks räime,” pajatas perenaine pere meeste meretegemistest.

Peremärkidelgi on uurimistöös oma koht

Peremärkide kokkukorjamise aupaistet Silja Kuusk oma peale ei võta. 1982. aastal küla kokkutulekut korraldades võtsid peremärgid oma hooleks nüüdseks taevastel radadel kõndiv Ester Saar ja teised külainimesed.
“Mul ei jäänud muud üle, kui kõik märgid küla uurimistöös ilmutada,” meenutas Silja peremärkide lugu.

Kogus on veel üsna unikaal-sed eelmise sajandi algusest pärit kaardid. “Arvutusjaama töötajana olin teedevalitsuses “laenu” peal ja sealt ma need kaardid välja ajasin. Lasin neist koopiad teha. Kroonika jaoks on need vajalikud asjad,” mõtiskles Silja.

Teades Silja hobi, tulevad paljud inimesed ise Vinni-Pärdi perenaisele huvitavaid seiku pajatama või üldse piirkonna elust-olust rääkima. Hoolas kuulaja paneb siis räägitu paberile ja toksib hiljem arvutisse.

“Kellegi hammaste vahelt ma informatsiooni välja kiskunud pole. Kõik on vabatahtlikult rääkinud. Mõni tuleb aastakümneid tagasi tehtud pildikesega. Need on ju väga väärtuslikud, sest pilte tehti siis vähe. Koos püüame nuputada, keda fotole jäädvustatud, mis sündmusega tegu jne. Osa pilte olen ka välja laenutanud. Kärsa tööstuse pilte pole ma korduvate küsimiste peale tagasi saanudki. Fotode asemel laiutab albumis tühjus. Ometi ei ole ma lootust kaotanud,” kurtis kroonika koostaja.

Silja Kuuse eriline tänu kuulub Vätta kooli kunagisele õpetajale Helju Paltsule, kelle käest sai ta kirjapanduna kooli ajaloo. Õnneks on kooli lõpuaktustest säilinud hulk ajaloolisi fotosid, mis kroonikas oma koha leidnud.

Visa saare naine jätkab püsiva järjekindlusega. See on omamoodi teadustöö. Nii naudib Silja Kuusk pensionipõlve. Pikad ja pimedad sügispäevad mööduvad hobiga tegeledes märkamatult. Varsti on teenekalt kodu-uurijalt oodata uut ja mahukat kogumikku.