Kavandi Kandi Selts, mis ühendab üheksat ümbritsevat küla Orissaare valla äärealal, pöördus abipalvega Saare maavalitsuse, Saarte teedevalitsuse ja Orissaare vallavalitsuse poole, et leida võimalus Tagavere–Randküla maantee kapitaalremondiks ja mustkatte alla viimiseks.
Kavandi Kandi Seltsi juhi Riina Aljase sõnul parandab mustkattega tee oluliselt piirkonnas elavate inimeste elukvaliteeti, sest juba pikemat aega on eelpool nimetatud maantee, kus suvel on lämmatav tolm ja sügisel porimülgas, peavalu valmistanud nii kohalikule elanikkonnale kui ka piirkonna külalistele. „Kavandi seltsimaja asub samuti selle maantee ääres ning tolm häirib tõsiselt seltsimaja külastajaid ja selle juures toimuvaid üritusi,” märkis Aljas.
Orissaare vallavanema Raimu Aardami sõnul on see 11 kilomeetri pikkune tee olnud suur probleem juba pikka aega, sest kevadeti on seal väga raske sõita, kuid tee kordategemiseks peab pöörduma teedevalitsuse poole.
Saarte teedevalitsuse juhi Aleksander Kollo sõnul seda teed lähima nelja aasta jooksul korda ei saa, kuna teede mustkatte alla viimine toimub arengukava järgi. Prioriteetsed on need teed, kus on suur liiklusintensiivsus, samuti püütakse eelkõige korda teha liiklusohtlikud kohad. „Saaremaal on 460 km tolmavaid teid ja aastas suudame mustkatte alla viia vaid 16 km,” märkis Kollo, lisades, et nad töötlevad igal aastal tolmavaid teid kloriidiga.
„Meie saame tööd planeerida meile eraldatud raha piires ja ma loodan, et Eesti riik võtab kodanike palveid ja soove arvesse, sest raha eraldamine sõltub ka poliitilisest tahtest,” ütles Kollo, kelle sõnul saavad nad igal aastal ligi 40 kirja, milles soovitakse teeolude parandamist.
Teedevalitsusel on ju muidugi hea pugeda raha puuduse taha ja õelda, et remonditakse esmajärjekorras liiklusohtlikud ja prioriteetsed teelõigud. Kui sõita ringi mööda Saaremaad, siis saame vaevalt õelda, et remonditatkse liiklusohtlikke ja prioriteetseid teelõike. Remonditakse eelkõige neid teelõike, kus elab või suvitab mõni prominentsem tegelane, kel suurem mõjuvõim Eesti Vabariigis ja võimalus rahasid liigutada oma huvidest lähtuvalt. See, et üks ääremaa vaevleb tee puuduses ja arenguootuses ei huvita kedagi. Ka mitte kohalikku omavalitsust, sest alevis liiguvad ju asjad endiselt plaanipäraselt. Laseme oma äärealadel surra rahulikus agoonias ja hiljem on poliitikutel hea õelda, et meil ei olnud võimalik sellist arengukulgu ära hoida. Me tegime kõik endast oleneva, et inimesed neis piirkondades püsiksid. Kohaliku elanikuna võin väita, et kaotame selle piirkonna väärtused kiiresti, sest kui pole teed, pole ka kohalikku inimressurssi, kes piirkonda arendaks. Suured linnad lausa ootavad meid ja ka saavad, mis salata.