Eesti küla taas ajaloolaste huviorbiidis

 

Käesoleva aasta algusest läks käima ulatuslik maa-arhitektuuri ja -maastike uurimise ja hoidmise programm, mida rahastab kultuuriministeerium ja mille peamiseks täideviijaks on Eesti Vabaõhumuuseum koos agarate abilistega.

Vana ja väärtuslikku ei tohiks kõrvale tõrjuda

20. sajandil asetleidnud kiired muutused ja dramaatilised sündmused on seadnud ohtu meie traditsioonilise taluarhitektuuri ja külamaastike säilimise. Muutused on paratamatud, sest uued elu- ja tootmisviisid toovad kaasa ka materiaalse keskkonna teisenemise. Need ei tohiks aga vana ja väärtuslikku hoopis kõrvale tõrjuda.

Üheks väga oluliseks töölõiguks ja hetkel vahest kõige töömahukamaks on rehemajade inventeerimine. Meie esivanemate üks traditsioonilisemaid hooneid oli rehemaja, mis hoolimata oma pikast kujunemisajast – hakati neid ju rajama juba 10. saj pKr, kui odra kõrval hakati kasvatama ka talirukist – on tänaseni oma mahus vaadeldav, ehkki muutustega.

Tähtsaimaks muutuseks tuleb lugeda seda, et suitsutare 19. sajandil ka korstnad peale sai. Samuti ehitati järjest juurde kambreid ja varustati ka need küttekoldega. Rehetuba ja rehealune on enamalt jaolt küll säilinud eeskujul. Tänapäevaks on muidugi suuremal osal säilinud rehemajadest reheahi välja lõhutud ja rehetoa lagi allapoole toodud, et poleks toasooja raiskamist.

Rehemajade kõrval on meie huviorbiidis kõik inimkäte loodud muutused, mis on Eesti külas toimunud on ja mille jälgi võib maastikul silmata. Pean silmas nii 1920.–1930. aastate uudismaid, laiaulatuslikku maaparandust nõukogude ajal kui ka põldude-heinamaade söötijätmist. Eks ole ju viimanegi inimese juhitud protsess.

Arhitektuurselt ilmestavad meie maastikku peale traditsioonilise taluhoonestuse ka sellised hooned nagu koolimajad, koorejaamad, vallamajad jne ning hilisemad nõukogude perioodi majandusehitised, mis osal meist küll õõvastust tekitavad, kuid ometi osakese meie ajaloost moodustavad.

Andke teada säilinud rehemajadest

Selleks et saada tervikpilti külamaastikust seisuga 2007, on Eesti Vabaõhumuuseumi teadurid Rocca al Mare rehemajade vahelt suundunud Eestimaa erinevaisse paigusse. Meie tegemistes löövad kaasa ka mitmed hakkajad abilised, nende hulgas Eesti Kunstiakadeemia restaureerimisteaduskonna tudengid, kelle ülesandeks on just rehemajade inventeerimine.

Selles töös oleks meile aga suures abiks, kui te meile ka ise teada annaksite veel säilinud rehemajadest. Meie jaoks on oluline, et hoone algses mahus oma rehetoaga endises kõrguses veel alles oleks.

Ärge siis peljake, kui teie õuele astuvad justkui Nipernaadid muuseumitöötajad või meie abilised. Uudishimu teie majade vastu olgu teile tunnustuseks, et olete suutnud säilitada midagi nii vana ja väärtuslikku.

Elo Lutsepp