Tahad korralikult elada, räägi eesti keeles...

Millegipärast arvasin Valeriga kohtuma sõites, et pean täpselt kell 10 kohal olema, nagu kokku leppisime. Millegipärast jukerdas aga praam merel ja vaatamata oma roolitagustele pingutustele jäin 16 minutit hiljaks.
„Kas kell on kümme?“ küsis Valeri kätt andes koos tervitusega. Vabandasin ja rääkisin põhjuse. Valeri lõi käega ja tabasin selles liigutuses midagi jevgenileonovlikku, selles oli korraga nii heasüdamlikkust kui ka karmust.

Veterinaar algusest peale

Valeri Trofimov on sündinud 1951. aasta märtsis Tartus, õppis praeguses Puškini gümnaasiumis. Pärast tuli tolleaegne EPA, kus sai veterniaararsti kutse. Esimene töökoht vetarstina oli 1977. aastal Tartumaal Puhjas, sealt tuli Valeri Saaremaale Pöidesse. Mõned aastad töötas Sõrves ja pärast juba Kuressaare liha- ja piimatööstuses. Nüüdseks on paar aastat pidanud Kuressaares Turu tänavas loomatarvete apteeki. Enne seda oli apteek Kihelkonna maan-teel ringtee ääres, kus tegutses kümmekond aastat. Valeri isa on samuti Eestis sündinud. Rahvuse kohta ütleb ise: „No venelane, aga mõtle ise, Mehikoormas ja Peipsi ääres – peredes räägivad eesti keeles, siis tuleb üks sõna vene keeles ja minnakse vene keelele üle. Vot see on integreerimine!“ Saaremaa ja Hiiumaa kohta arvab Valeri, et siin pole kedagi vaja integreerida: „Las nemad seal Tallinnas mõtlevad, kuidas seda teha.“

Küsimusele, kas koolipõlves oli juba algusest peale selge, et temast saab veterinaar, vastab Valeri, et alguses päris ei olnud, aga üsna varsti hakkas see ala meeldima. „No kurrat, loomad ju meeldivad!“ põrutab Valeri üheselt mõistetava selgituse. Praegu on tal kodus vaid koer, dobermantšik, ja kass, sest linnas elamine rohkemat ei võimalda.

Vene keelt õppima ei hakata

Üritan Valerit suunata küsimusega pere-teemale ja korraks see mul õnnestub.
Naine Nadja on rahvuselt venelane, pärit Kaukaasiast. Noored kohtusid Tartus, kui Nadja Moskva ülikoolist sealsesse naha- ja jalatsivabrikusse praktikale tuli. Küsin, et kas oletegi kogu aeg koos olnud. Valeri vastab, et jah, kolmkümmend aastat ja kompab ajakirjaniku naljasoont: „Hilja vahetada! Ise tead, selle jaoks on ju palju raha vaja. Üks tütar, Marina, on Tartus logistikuks, teine tütar Katja lõpetas Tallinnas ülikooli, tuli Saaremaale, abiellus siin.“

Marina saavat oma saare murraku pärast Tartus tihtipeale tögada.
Kuid kohe on Valeril, kes palju loeb ja on maailma asjadega hästi kursis, uus teema. Valeri on veendunud, et eesti keele õpetamisele pole mõtet raha raisata – niikuinii õppima ei hakata. Ning pajatab loo sõbrast, kes Afganistanis teenis ja Taškendis aasta afgaani keelt pidi õppima. „Ta ütles, et nädal aega õpime, laupäev on viimane päev – kuus tundi. Pärast seda läheme tina panema. Esmaspäeval jälle „nje hrena ei tea!“

Alles siis, kui sõduritel tuli koos afgaanidega „mägedes jooksma“ hakata, saadi keel selgeks. Veel toob Valeri näite Narvast, kus kodus on vene keel, tööl vene keel, koolis aga peab rääkima eesti keelt, mis koju tulles juba unustatakse. “Kuidas seda nii teha, et eesti keelt õpitaks, seda mina ei tea, selle jaoks on targad pead,“ nendib Valeri ja meenutab: „Ma ise elasin Tartus Supilinnas, seal olid eestlased. Aga sõbrad mul elasid vene rajoonis Tartus, kurrat, ei räägi eesti keeles või räägivad nii, et… Tartus olid ju tehased: üleliidulise tähtsusega tehas venekeelne, vabariikliku alluvusega eestikeelne. Aga töölistel oli ükskõik, mis keeles rääkisid, sest töölistel ju omavahel seal konveieri taga midagi jagada ei ole.“

Idioote on mõlema rahva hulgas, jätkab ta, üks karjub „Rossija!“, teine „Estonia!“, aga ise ei tea, mis see on. „Elada on vaja…“ jääb Valeri hetkeks mõtesse ning küsib siis kiirelt teemat vahetades, kuidas ajalehel läheb ja kas omadega välja ikka tullakse. Julgen arvata, et lehel läheb päris hästi ja välja tullakse ka. Kuid ega ma ole veel küsimustest pääsenud: Valerit huvitab, mis leht ilmub Hiiumaal ja kui palju seal rahvast on.
(Ega ta endast rääkimisest eriti huvitatud olegi. Loomus selline, et ikka juurdleb ja otsib, miks üks või teine asi siin ilmas just nii on ja mitte teisiti.)

Kui räägin, et ka Hiiumaa elanikkond on viimaste aastatega tuhande-paari võrra vähenenud, elavneb Valeri ja ütleb, et ega rahvas tegelikult ju ei taha ära minna – rahvas tahab teenida, ja toob näiteks oma tütre, kes enne BIG-is töötas, nüüd aga logistikuna, kelle ülesanne on just idanaabriga tegeleda. Tütre sõnul pole vahel võimalik eristadagi, et tegemist on eestlasega, niivõrd perfektselt osatakse mõlemat keelt. „Tegelikult peaksid eestlased vene keelt rohkem õppima. Ma ostan hommikul kioskist lehed, noored tüdrukud ostavad ka venekeelseid lehti, aga räägivad inglise keeles.“

Kalal käib harva

Küsin hobide kohta ja Valeri laiutab käsi: „Mis hobid! Sa tead, üksinda töötan: töö, kodu, koer. Mõnikord kalal käin, aga väga harva. Kala ei ole.“ „Kuidas Hiiumaal on?“ keerab Valeri samas küsija taas vastajaks. Ja jätkab ise, et pigem käib kala ostmas Tartus, kus ema elab –„Häbi on!“
Järgneb pikem monoloog kaluritest, kes suurt midagi ei teeni. Sõrves käivatki paar-kolm paati merel ja see on kõik. Edasi räägib Valeri ühest Sõrve mehest, kel kõik võimalused kala suitsutamiseks olemas. Kuid suitsukala müümiseks tuleb täita nii palju erinevaid nõudmisi, et Valeri sõnul on lihtsam kala juba maasse kaevata.
(Juba ongi Valeri näidete otsimisel Põhja jõudnud.)

Venemaal, Põhjas, kus 15 aastat tagasi kolhoos laiali läks, tulevat veel praegugi need „tšurkad“ iga päev kontorisse „tööle“, istuvad seal ja arutavad, et kui me saaksime masinatele tagavaraosi, padruneid ja natuke bensiini, saaks edasi elada. „Aga joovad kõvasti. Sõktõvkaris ma kuulsin, et loomadele jõusööta ei antagi – sellest aetakse puskarit,“ saab Valeri pahaseks.

Küsin, kuidas Valeril endal napsu ja suitsuga on? „Napsuga… kurrat, väga harva, aga suitsu teen ja see on halb. Vanasti, kui viinatalongid olid, jäid need kogu aeg järgi. Sa ei suitseta?“ usutleb Valeri mind ja kuulnud, et suitsetan ikka, ütleb omaette: „Ah, kurat, jah…“, millest loen välja nii omamehelikku heakskiitu kui ka pisukese etteheite ühisele pahele.

Valeri on optimist

Pakun välja, et Valeri on optimist. „No nutma hakkan või? Ots-otsaga välja tuled, leiba teenid… Elada on vaja – valitsused astuvad tagasi, tulevad uued. Rahvas elas tsarismi, kommunismi, fašismi ajal. Elab praegu ka..!“
Nüüd hüppab Valeri äkitselt sootuks teisele mõttele ja põrutab: „Kui võtta need spetssõjaväeosad – ameeriklased Iraagis, venelased Tšetšeenias – nemad ju lihunikud kõik on!“

Putinit peab Valeri päris korralikuks analüütikuks, kel pea otsas ja kes Vene huve kaitseb. „Kus on huvid, on ka ideloogia. Aga Venemaal ka praktiliselt ideoloogiat pole nagu meilgi – kuskilt seda tõmbavad. Laar midagi kirjutab… Putin väga õieti ütles, et ei või ajalugu nii kirjutada, et iga kirjanik kirjutab. See on teadus! Ei saa nii, et siit tõmmatakse üks fakt, sealt teine, see pole ajaloo kirjutamine…“
(Sisse astub meesterahvas, kellelt Valeri küsib: „Tšekke tõid?“ ja saanud vastuseks küsimuse, on sul vaja, lööb Valeri käega ning seletab, et kandis juba üle…)

Kindlustunnet pole

Kõige rohkem hindab Valeri elus järjepidevust ja järjekindlust. Ta viib taas jutu tänasele päevale ja ütleb, et kindlustunnet pole meil praegu kellelgi. „Nõukogude ajal oli üks pluss – sa teadsid, mis tuleb järgmisel kuul, aga praegu sa kunagi kindel ei ole.“
Ta põhjendab praeguse aja ebakindlust aruteluga, mis vahe on punasel ja tänasel direktoril. „Punadirektor oskas väga hästi toota, aga riik ei osanud seda üldse realiseerida. Praegu on toota üks asi, aga konkurentsi tingimustes realiseerimine on kunst. Hindadega ka eriti mängida ei saa. Tööjõudu on vähe ja kui see Schengeni-süsteem ka käima läheb, siis oi-oi-oi… Venemaa pakub juba konkurentsi, kuigi enamasti on seal tingimused sitad, kuid see oleneb tsoonist. Näiteks Peterburis ja Moskvas teenivad 1,7–2 korda rohkem kui Eestis sama töö peal.“

(Ning taas täispööre küsimuse ja vastusega.)
„Kelle omad on pangad? – Rootsi! Kui me nii hakkame vaatama, siis mis meil jäänud on? Saaremaal liha-piim on veel Eesti oma, kõik teised asjad on, ma ei tea, kelle omad. Poolas ka kisavad, et neil on majandustõus, aga neil ka pole omale suurt midagi jäänud,“ on Valeril asi klaar ning heidab pilgu aastate taha.

„Venemaa kasvab jõudsalt. 8–9 aastat tagasi võis veel öelda, et Leedust edasi on poriauk, aga nüüd tuleb Peterburist ja Moskvast üldse vaikida – need on Euroopa linnad. Kas sa tead, miks Venemaa mitte kunagi Eestit okupeerima ei hakka? Ta ehitab uued sadamad. Ja nagu lauluski, et Venemaa käib Balti merest Kamtšatkani, see saabki teoks. See tähendab – ela rahulikult, ära nori karuga. Ja seal on raha! Tuli üks bisnesmen Moskvast, ütles: meil on kroonimiljonärid, seal dollarimiljonärid.“

Valeri teab ka seda, et metsaga on meil tõsised probleemid. Tööstusel napib puitu, mida enne veeti sisse Venemaalt. „Meil tuleb ju 40–50% metsa Venemaalt. Soomlased ka juba nutavad, et Venemaalt puitu ei tule, aga nemad võivad vakka olla, sest neil samasugune mets seisab, aga seda ei puututa. Ju siis tuleb puutuma hakata.”

Valeri ei pea end maailmaparandajaks

„Kas sa oled kogu aeg sellise maailmaparandaja positsiooniga?“ üritan küsida ja ei jõua lõpetadagi, kui Valeri käega rehmab: „Nuu, mis parandaja mina…!“ Ja uus uperpall: „Teie leht võiks teravamaks minna – pehme on! Aga Savisaar saab kolm-neli aastat veel k****, nii kaua kui kriis ei tule ja rahvas mõtlema ei hakka. Aga rahvas on päris lammas. Euroopas on vasakparteid päris tugevad, no siin sellest rääkida ei maksa – saad kohe vastu nina!“

Valeri leiab, et inimesed tahavad lihtsalt rahus elada. „Miks ma peaksin oma naabriga riidlema hakkama, ta ju samasugune rääbakutt nagu mina! Aga kui paljud mittekodanikud ja Vene kodanikud hääletada ei saa? Ühtesid on umbes 120 000 ja teisi 130 000, kokku 250 000. Eesti hääletajaid on üldse 650 000. Pane sinna juurde see 250 000 – nemad ei hakka kunagi Ansipi poolt hääletama. Kuhu need hääled lähevad? Mõnele väikesele vene parteile ja Savisaarele.“

„Aga kui sa Eestis elad, siis täida need seadused! Tahad korralikult elada, siis räägi eesti keeles, keegi ei pea sind kamandama, sa pead automaatselt aru saama – vot, see on integreerimine,“ kinnitab Valeri kokkuvõtvalt.
(Siinkohal peab Valeri lühikese loengu Ida- ja Lääne-Ukraina kohta ning jõuab Kaganovitšini välja, kes kunagi ukraina keelt ära ei õppinud.)

Valeri ei salli veiderdamist

„Vanasti ei olnud mingit rahvusküsimust – mu sõbrad olid, ma ei tea, mis rahvusest! Tööl käisime, kurrat, viina võtsime, aga siis äkki hakkas see rahvusküsimus… Osadele poliitikutele on see kasulik. Aga Euroopa hakkab meile varsti tagumikku kruttima,“ lõikab Valeri ilma üleminekuta taas teisele teemale.
Poetan vahele, et Euroopa näeks ka parema meelega sellist olukorda, kus piir peaks ja meil oleksid Venemaaga head suhted.

„Kas sa tead, ma ütlen sulle, et ega need suhted praegugi väga halvad tegelikult ei ole. Kas meie president on eestlane – ei ole. Ja nüüd tuleb välja, et ta on mingile firmale võlgu. No kustutage ära see võlg, sa oled ju president! Ja president tuleb rahvariides… Kui Putin tuleks saabastes ja puhvpükstes, siis arvatakse temast… (koputab meelekohale). Ma ei armastanud võib-olla Rüütlit, aga tema oli enam-vähem president, ei ajanud vähemalt lolli juttu. Samamoodi oli häbi joodiku Jeltsini pärast. Ma mõned kaadrid nägin sellest tsirkusest, mis ta tegi. No Bush ka lolli teeb, aga seda ei näidata…“
Nördimust tunneb Valeri selle üle, mis viimasel ajal on Ärma taluga seondunud. Ütleb vaid rohkem iseendale: „Vabandage väga…“

Mida sa soovitad?

„Rahulikult elada ja kõik – elu paneb ise kõik oma kohale. Eestlased on rahulikud inimesed…“