Sattusin kord Saaremaal kusagil Lümanda metsade kandis külla ühele põlisele saarlasele. Ta ütles mesilaste kohta kärbsed, mõmises ö ja õ vahepealset häälikut, rääkis tarudest ja metsadest.
Enne seda kui Saaremaale elama tulin, olin kuulnud, et põlised saarlased on teistsugused: sellised aeglasemad, ütlevad õ asemel ö, on tunduvalt heatahtlikumad ning sõbralikumad kui mandriinimesed ja neil on tugev ühtekuuluvustunne.
Mis seal ikka, mõtlesin, ei usu mina seda juttu, et eestlased eri piirkondades üksteisest nii palju erineksid. Tulin just Gruusiast tagasi ja Riia lennujaamas tundusid mulle lätlased, eestlased ja kõik muud “kahvanäod” ühesugused. Ei eristanud baltlasigi omavahel. Veel vähem suutsin välja tuua Eesti erinevate regioonide asukaile iseloomulikud jooned.
Läks natuke aega mööda. Kolisin suveks Kuressaarde. Saar-lastega suheldes hakkasin peagi vahet tegema mandri ja saare inimestel. Mulle hakkas siin meeldima ja mu kõnepruuki ilmus sageli sõna “kena”. Mandri tuttavad ütlesid, et ma hakkan saarestuma.
Mis mulle Saaremaa ja siinsete elanike juures eriti meeldib, on see, et asi areneb. Kõik püüavad millegi poole. Regioonil on omad eesmärgid, sihid, visioonid, missioonid.
Pealegi püüavad kõik omal viisil Saaremaa arengusse panustada. Oluline on pealehakkamine, mida praktiliselt kõik saarlased on täis. Samuti ei saa mainimata jätta eripära, mis kohe silma torkab: noored tulevad siia tagasi! Elavad, askeldavad ja toimetavad oma kodukandis.
Kuna ma ise olen pärit natukene meeleheitlikumast piirkonnast, paigast, mida kohati nimetatakse “teiseks Eestiks”, siis on mul olemas ettekujutus, milline võib olla inimeste meeleheide ja piirkonna taandareng ning millised on selle kahe koosmõju tagajärjed.
Ja millise kergendusega lähevad noored sellistest paikadest minema ega tule enam kunagi tagasi.
Pean tunnistama, et Saaremaa on eriline ja teistsugune kant. Saaremaa sobib suurepäraselt mitte ainult puhkuseaja veetmiseks, vaid ka eneseteostamiseks ja elamiseks.
Vesi on ümberringi – ilmselt on see üks asjaoludest, mis saarlasi niimoodi ühte hoidma paneb. Saar ühendab ja loob ühtsustunnet.
Käid, jah, laias maailmas ringi, õpid, vaatad, töötad – võid teha mida iganes, kuid lõpuks tahad ju ikka midagi kodust: tavalist tasast maastikku, rahulikku hülgehalli merd, rohelisi kuuski ja kaskesid, kamajahu, 318-meetrist küngast ja kõike seda, mille sees oled terve elu elanud ja mille sees kasvanud. Tahad koju.
Saarlasena tänan! Viriseme siin, et elu raske. Tuleb just mõelda, mis meil siin kõik hästi on.
Riigi ülesanne on, et kõigil oleks võimalus normaalselt elada. Regionaalpoliitika. Selge on ka see, et väljamaale litsimajja tööleminejad ja mandrile minejad ja linnadesse minejad on kadunud Saaremaa ja isegi EESTI jaoks.
Hea artikkel. Kummardus.