Ülost ilma retsepti ja loosungita

 

Püüdsin Ülo Lemberit juba mõnda aega tagasi nö diktofoni ja pildi peale saada, kuid Triigi-Sõru praamil suundus ta, selmet salongi istuda, hoopis alla autosse raamatut lugema. Kui telefonitsi seda meelde tuletasin ja mainisin, et tookord ei tahtnud teda segada, siis vastas Ülo: ”Õigesti tegid.”

Aga siis sai aeg kokku lepitud ja Kassarisse sõidetud. Õigest teeotsast kimasin mööda, kuid taamal nägin peremeest koos koertega tulemas.

Tagurdades märkasin ka silti … Jõudnud kohakuti, manitses Ülo, et ärgu ma igaks juhuks autost välja tulgu ja põhjusest sain ise aru: Rocky ja Brenda.

Sõitsin väravani ja ootasin, kuni koerad kinni pandud. „Tere“ juurde vabandas Ülo, et just niimoodi juhtus: ta lootnud jalutuskäigu, mis neljajalgsete kaaskonnaga tavapäraselt kohe pärast tööd ette võetakse, enne ära teha.

Kuressaare –Tartu – Hiiumaa

Ülo on sündinud 22. märtsil 1954 Kuressaares, seal koolis käinud, kust pärast keskkooli lõpetamist 1972. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda astus. Lapsepõlveunistus oli saada puusepaks ja füüsikaõpetajaks. „Meil oli füüsika erikallakuga klass – kurikuulus 11C, klassijuhatajaks Endel Kurgpõld, kelle antud ülesanded olid midagi enamat kui kõrgem matemaatika. Meie klassis oli ka Jüri Pihl – tema lahendas neid ülesandeid lõdvalt,“ meenutab Ülo.

Puusepakutsest loobumine arstiameti kasuks pärines kodust, sest isa põdes raskekujulist astmat juba lapsepõlvest saadik, kuid tegeles kogu aeg puutööga – kodune mööbel oli kõik isa tehtud. Ega ema terviski kiita olnud. „Et saaks abi anda ka oma lähedastele – see ajendaski minema arstiteadust õppima. Selle kõrvalt sai hiljem tehtud nii puutööd kui kõike muud veel lisaks,“ põhjendab Ülo.

Arstiteaduskond sai terapeudina lõpetatud. „Kuigi õppida oleks võinud rohkem, aga nagu sa tead – kodust pääsenud maapoiss – seal kulus aega ka muude asjade peale,“ naerab Ülo tagantjärele, kuid möönab tõsisemalt, et külge jäi ikka ka midagi. Edasi tuli aasta internatuuris Tartu Linna Polikliinikus. Oli ka mõte jääda nahahaiguste kateedrisse teadust tegema, kuid osalt korteriolude tõttu sai sellele siiski kriips peale tõmmatud.

Töökohaks valis Ülo Hiiumaa ja Selja haigla. „Võimalus oli ka Saaremaal tööle hakata, kuid teatud põhjustel ei tahtnud. See ei kõla küll hästi, aga …“ jätab Ülo põhjuse enda teada.

1979. aastal saabki Ülost Selja haigla juhataja. Haigla tegevus otsustati aga lõpetada, sest see oli muutunud rohkem hoolekandeasutuseks, kus „tädid talvitumas“ käisid. 1985. aastal valmis Käina maa-ambulatoorium, kus Ülost sai arst-juhataja. Sellest kolossist on nüüd ambulatooriumi mõistes nii palju järel, et Ülo toimetab allkorrusel kahes ruumikeses, ülejäänud pinnale ehitatakse korterid.

Võrreldes aga Selja haigla ajajärguga, on rahvas praegu tunduvalt haigem. „Vastuvõtul käis tol ajal 10–12 inimest, aga täna oli mul neid 35 ja nii enam-vähem kõik päevad,“ rehkendab Ülo. Tol ajal jäi haiglas aega nii palju üle, et pärast lõunat sai Käina 8-klassilises koolis kaks talve poistele tööõpetust antud.

Ainuke sõber kaunitarist kaasa

Katrinit, kes EPA-s majandust õppis, oma tulevast kaasat märkas Ülo ehitusmalevas.

„Oli väga kuum suvi. Ja nagu ikka toimusid malevas spordivõistlused, kus kõik rühmad omavahel kokku said. Vaatasin, et üks elav ja sädelev tüdruk seal jooksuraja kõrval ergutab jooksjaid, ise nendest eespool joostes. Pilk jäi peale.“

Aga selleks korraks nii jäigi. Hiljem viis aga juhuslik kohtumine ülikooli kohvikus nii kaugele, et pulmad peeti 1976. suvel. Esialgu elati Tartus ühetolises korteris, mille suuruseks 3×3 m, kolme aasta pärast koliti Hiiumaale.

Katrin sai töökoha Hiiumaa EPT-s raamatupidajana. Elukohaks sai praeguse Käina vallamaja taga olev endine saun kahe tillukese toaga. Sealt saadi õnneks aasta pärast uus elamine kõrvalasuvasse ridaelamusse, kus korter läbi kahe korruse ulatus, mis tolle aja kohta oli juba kõva sõna. Oma suvekodu leiti kohast, kus oma kuuskümmend poolsurnud õunapuud, lokkav võsa ja mitmekümne-aastane tuulemurd. Kümme aastat kulus, enne kui päriselt sai sisse kolitud. Ja ega ta veel valmis olegi.

Keerutamist, vassimist, valetamist ei salli Ülo silmaotsaski. Häid tuttavaid, kellest lugu pidada, on palju, kuid sõpra, kellele nö hingehäda kurtma minna, pole. Polegi vajadust olnud, sest kodus on oma Kati. „Katrin tuleb hommikul ja juba naerab … See on fantastiline, milline energiapomm ta on,“ ei pelga Ülo ülivõrdeid.

Tütar Triin lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli ärikorralduse alal ja töötab BIG-is.

Põhitöö pole ainuke tegevus

Ülo on, nagu ta ise ütleb, alati midagi kõrvalt teinud. Olgu see siis käsitöö õpetamine koolis, oma kodu ehitamine või maakonnaarsti kohuste täitmine aastatel 1997–1999. Järgmisel aastal sai Ülost juba perearst. Peale selle on Ülo ka töötervishoiuarst nii Hiiumaal kui ka Saaremaal, mis tähendab seda, et 2005. aastal tuli teist korda ülikool lõpetada. Saaremaal töötab Ülo erakliinikus Hanvar, mida juhib Hannes Haavel. Mees, kellega kogu elu ninapidi koos oldud, alustades pinginaabri „staatusest” ning jätkates koos õpinguid ülikoolis ja ühiselamutoa jagamisega.

Ennemalt käis Ülo hullusti ka merel, mis paarisaja meetri kaugusel, spinningut loopimas, kuid aega selleks enam pole ja paadigi tõstis rüsijää ühel kevadel kadakatesse, nii et parandada polnud enam midagi.

Üks meelistegevusi on fotograafia. Siinjuures arvab Ülo, et eks tänapäeval või ju ennast igaüks fotograafiks nimetada, sest riistad ju head, aga õige fotograaf on see, kes teab, kuidas sõrmed ilmuti-kinniti järele lõhnavad.

Hull pedant

„Ma olen hull pedant – kõik peab olema rivis, on need siis viilid või kruvikeerajad. Kui töö saab lõpetatud, siis korjan kõik asjad kokku.
Tööl on sama asi – enne ma päeva ei lõpeta, kui lauaplaat jälle paistab.

Muidu on järgmine hommik jama majas … Olen siis õhtul nii kaua, kui olen. Kat-rin on sellega harjunud,“ räägib Ülo. Seepärast on Ülo puhul loomulik, et õhtul töö koju kaasa tuleb. Põhiliselt on need vaeg-ekspertiisikomisjonide materjalid, millega vastuvõtu ajal pole võimalik tegelda.

„Pedandina teen ma seda kolm-neli tundi ja öösel vahel kella kolmest-neljast lõpetan. Kell kuus tõusen. Teen jooksuringid, sellega hoian ennast elus,“ on Ülo, kes suitsetamist pole kunagi proovinud, kindel. Kui kellelgi teisel pole kõikides asjades aga nö ordnungit, siis selle järgi Ülo inimesse eelarvamusega suhtuma ei hakka.

„See on lihtsalt minu oma kiiks,“ naerab Ülo. Sama on ka jäärapäise järjekindlusega. Kui ikka üks asi alustatud, siis enne ei jäta kui lõpptulemus käes.

Saaremaa on südames

Koduse koha kohta Saaremaal ütleb Ülo, et seal on kaks kääbast. Pole ka korterit, kus kunagi elatud ja maja ise on renoveeritud.

Mis aga ei tähenda seda, et Saaremaaga side oleks nõrgaks jäänud, vastupidi – see järjest tugevneb. Ülo arvab, et hiidlaste hulgas on ta omaks võetud, aga Saaremaale sõites ütleb ikka, et läheb „kenade“ juurde. Alles alustanud arstina oli väike probleem selles, kui inimene tuli vastuvõtule, kurtis oma häda ja Ülo võttis asja kokku sõnaga – kena! „Mis siin „kena“ on, kui teisel nii palju hädasid. Siis hakkasin teadlikult seda „kena“ ära jätma.

Ka „ö“ täht kadus kiiresti ja juba Tartus. Esimesel kursusel oli anatoomia ja seal pandi mind inimorganitest rääkima. Üks oli põrn. Mina alustasin „pörna“ ehitusega ja kogu auditoorium pani naerma. Sain aru, et nüüd oli midagi viltu,“ meenutab Ülo.

Saaremaa suunas mõtteid on, kutsutud samuti, aga Ülo leiab, et nii kaua, kuniks Hiiumaal veel perearstindus toimib, minekumõtteid eriti ei heieta.

Kuigi residentuur sai kunagi jalge alla võetud ka seepärast, et Hiiumaalt lähevad noored ära, vanad aga surevad. „Alustasin 1500 inimesega, nüüd on järele jäänud 1000, pluss 150 haigekassas kindlustamata inimest. Ehk teisisõnu see pearaha, mille järgi Haigekassa on mõelnud, et me püsiks elus, on väike. Seetõttu saigi uuesti ülikooli mindud, et lisa teenida,“ annab Ülo hinnangu hetkeolukorrale.

Ülepeakaela otsuseid pole Ülo kunagi teinud, kaalutleb kaua ja läheb siis kindla peale välja. Seetõttu pole tehtud otsuseid hiljem ka kahetseda tulnud. Kunagi oli plaan ehitada nüüdseks koduks kasvanud suvila kellegagi kahasse – tuleb odavam, aga selle aasta veebruaris manalateed läinud äiapapa öelnud kohe, et kahe peale tehakse pudel viina.

Perearstil liiga palju lisakoormust

Diagnostika kohta, mis kasutada, ütleb Ülo, et see on, nagu on. Näpu otsast teed kolesterooli, veresuhkru ja hemoglobiini ka, EKG samuti.

Vahel on üksinda otsuste vastu võtmine olnud raske, kuid samas on Hiiumaa haiglas kogenud kaader ja nende abiga on asjad saanud paika panna. „Kiireid liigutusi on siiski ka olnud: koduvisiidil sai üks täisverd mees elule tagasi toodud. See on hea tunne,“ tõdeb Ülo ja lisab, et eks perearst ole Eestis omamoodi sõimusõna, sest eritasanditel pandud kohustusi on nii palju, et sa pead kõike jagama nagu laia profiiliga traktorist.

„Kuskilt ju midagi kannatab – kõike ei saa üks inimene teada. Nüüd aetakse ka günekoloogiat meie kaela. No, kuule, mõni torumees jagab ka seda süsteemi terasemalt ja paremini kui meie,“ viskab Ülo võllanalja. Aga sealt tulevad jälle punktid ja kui sa nö lisasid ei tee, kannatab boonustasu – kõik on ju punktisüsteemile viidud.

Tänu Ühiskondlikule Leppele ei ela perearst mitte just kõige kehvemini ja palgad on tasapisi kogu aeg tõusnud. „Aga enne oli küll nii, et külg ees koju ja pimedal ajal,“ kirjeldab Ülo piltlikult olukorda.

Inimene peab ise otsustama

Küsimusele, mida inimestele soovitad, vastab Ülo, et raske on midagi soovitada, sest nähes, kuidas sa soovitad kellelgi ravimit võtta ja hiljem kuuled, kuidas ta seda teinud on, siis pole midagi soovitada.

„Iga inimene elab ise oma elu – etteantud retsept või loosung ei aita,“ütleb Ülo lõpetuseks.