See tuttav tundmatu naabrimees (2)

 

Viimaste aastatega on Kuressaare tänavad muutunud üha enam ja enam rahvusvahelisemaks, valdavalt küll soomekeelseks – spaaparadiisi on avastanud lisaks lätlastele ja endistele nõukaaegsetele Saaremaa fännidele ka meie põhjanaabrid, kuid väljamaa keeli kõnelejaid on kaugemaltki.

Aga tahan siin kirjutada just soomlastest. Kui palju me neid tunneme? Arvame küll, et tunneme. No mis see siis ära ei ole – napsi ja naljavennad, igatsevad ilusaid eesti naisi – rikkamad neist abielluvad anusaagimitega, ostavad Eestis maad ja laiavad poes, kuna raha neil ju on – liigagi palju, nagu mõnele tundub – ja see tuleb igal võimalikul moel nende käest kätte saada, ka pettusega kui vaja … Mida me veel soomlastest teame?

Teame, et nad on aeglased, võiks öelda, et isegi flegmaatilised. Teame, et nad armastavad „Saarema valssi“ ja tangot, ja et kui nad Eestist lahkuvad, siis kolisevad nende järel alkoholist rasked kandekärud, sest viin ja õlu on Soomes ju kallid.

Nii, kas me teame neist midagi veel? Võib olla natuke teame – igaüks mingeid erinüansse ja isiklikule kogemusele tuginevaid meenutusi abiks võttes. Aga kas me ikkagi tegelikult tunneme oma naabreid soomlasi? Kas me anname neile õiglase hinnangu ja kohtleme neid nii, nagu me tahame, et meid koheldaks – väärikalt ja lugupidamisega?

Kui ma kolm aastat tagasi sain kutse tulla Soome üliõpilasi õpetama, olin kindel, et tean, mis mind seal ees ootab … Ja ma ei olnud üldse mures, et kuidas kohanen või hakkama saan – kõik tundus nii tuttavlik ja selge.

Stereotüübid minu peas ja mõtetes “ruulisid täiega”
(andestust slängi kasutamise pärast, kuid see tundus sobivat teksti). Soome-minek tähendas umbes nagu naaberlinna minekut.

Kuid esimesed nädalad uues keskkonnas hakkasid avama Soome hinge ja näitama soomlase tegelikku palet, millel üsna kiiresti ei olnud enam midagi ühist sellega, mida ma arvasin, et ma arvan soomlastest.

Mis siis olen avastanud …

Soomlased on väga ausad ja kohusetundlikud. Soomlased on sõbralikud ja abivalmis. Soomlased sallivad endast erinevaid oluliselt rohkem kui eestlased, soomlased on üldse sallivamad – kuigi jah, alguses, päris alguses on nad väljast ja mujalt tulijate suhtes veidi tõrksad ja umbusklikud. Soomlased kohtlevad väärikalt ja lugupidavalt vanureid ja haigeid.

Soomlased on avatud ja avali südamega, kohati lapsemeelsed ja naiivsedki – nad usuvad, usuvad jumalat ja usuvad headust. Üks halb asi on soomlastel ka – nad armastavad korda ja seadusi nii palju, et kipuvad vahetevahel kaebama, inetult ja alatult – nii nagu eestlane seda kunagi ei teeks, sest eestlase jaoks meenutab see koledat KGB kontrollitud nõukaaega.

Mida veel … Soomlane on oluliselt kokkuhoidlikum ja säästlikum kui eestlane ja sellepärast on tal ka rohkem raha. Soomlane mõtleb globaalselt – muretseb üleilmse reostuse ja muude selliste asjade pärast.

Soomlane väärtustab dialoogi ja demokraatiat – kui mul nõukaajal oli võimalus teoreetiliselt õppida, mis see kommunism on ja ei iial saanud seda praktikas kogeda – siis Soomes olen saanud teada, mida tegelikult tähendab elada riigis, kus on sisuliselt rohkem kommunismi kui Nõukogude Liidus seda kunagi on teoreetiliselt olnudki … Soomlane väärtustab peret ja perega koos oldud aega – soome noored ei hulgu tänavatel, ja nende kasvatamiseks ei ole eriprogramme – puudub paaniline vaba aja sisustamise ideoloogia, et noori halvalt teelt kõrvale hoida.

Noored veedavad oma vaba aega peamiselt kodudes peredega, ja see on väärtus omaette – puberteedieas teismeline jätab täiesti vabatahtlikult sõpradega välja minemata, kui vanaema külla tuleb või kui on perekondlik saunaõhtu.

Soomlane on individualist, aga väga positiivses fookuses – ta julgeb olla tema ise, tal puudub karjamentaliteet. Nii võiks jätkata lõputult. Ja kolme aastaga on isikliku kogemuse toel kõik stereotüübid haihtunud.

Ja kõige viimane avastus oli, et soomlased on kõige temperamentsem rahvus, keda kohanud olen, temperamentsem kui türklased või itaallased või kes iganes lõunamaalt. Soomlaste looduski on troopiline ja “täis” ja äärmuslik.

Abielulahutused on kiired ja marulised ning uus partner leitakse nädalatega – elu läheb ju edasi. See on see, miks soomlased tantsivad tangot ja armastavad restoranis valida ikka vürtsikaid roogi. See on see, miks vahepeal kisub ka kakluseks.

Soomlased elavad meie kõrval ja meie keskel. Miks mitte neist teada rohkem. Nad on meile nagu vennad sel ajal, kui teised meie naabrid on meile peaaegu võõrad teised.

Üks kena ja töökas Saaremaa mees rääkis hiljuti päris ausalt, et ta tegelikult ei salli soomlasi ja et teda häirib, et nad Eestis käivad ja et nad siin joovad ja Eesti naisi noolivad … Ja mis veel kõige hullem, Eestisse ka maad ja vara soetavad …

Aga tean Eesti mehi, kes noolivad ilusaid ja saledaid vene tüdrukuid ning temperamentseid lõunamaa piigasid või intelligentseid Londoni neide … tean Eesti mehi, kes Hispaaniasse või Kreekasse maju ostavad või Bulgaariasse ja Miamisse kortereid … Elu on selline, et ei saa vaid oma kultuuriruumis ju olla – nii kasvab sammal mõistusele ja muru silmadele.

Ning naabreid tuleb ikka rohkem tundma õppida ning nii hea tunne on, kui saad oma stereotüüpsest mõtlemisest ja kitsast maailmavaatamisest lahti. Kohe parem tunne tuleb peale, parema inimese tunne.