Koht, kus igatseda vihmasabinat

 

Vihm rabistab vastu katust ja õues tuleb pahinal valget vett taevast alla. Mõnus. Mõtlen tagasi paari nädala tagusele Kreekale ja mind ei valda mitte mingisugune igatsus päikese järele.

MA teen hämaras toas silmad lahti ja tunnen, kuidas voodilina kleepub vastu ihu. Konditsioneer on ennast öö jooksul millegipärast välja lülitanud.

Läbi udu meenub, et eile õhtul ma uinusin kõrvalasuvast baarist kostnud rahvaliku muusika kiuste. Ajan poolunes ennast voodist püsti ja tõmban kardinad eest.

Silmad lähevad eredast valgusest korraks uuesti kinni. See ehmatab mind lõplikult üles. Astun rõdule, termomeeter näitab +33, õhuniiskuseks 35%. Tahan istuda, kuid hüppan valuga üles. Toolid rõdul on metallist. Kell on 7:30.

PALAVUS, pidevalt palavus. Joodavate veekoguste lugemine läheb segamini. Kodust tulevad SMS-id, et sina õnneseen saad olla soojal maal, samal ajal kui meil sajab. Ma saadan vastuse, et tulge ja proovige siin ringi kapata kotiga, kus sees on fotovarustus ja rüperaal ja siis vaatame, kui tore on päike. Keegi ei uskunud mind.

RHODOSE saar on turistide üks meelispaiku Kreekas. Saare suurimas linnas käibki elu vaid inglise keeles. Või siis soome või saksa või vene. Poemüüjad suudavad purssida mitmeid keeli. Isegi kui müüja ei suuda, siis keegi abipersonalist ikka. Ühes poes küsiti mu käest, et kust ma tulen, vastuseks „Estonia” saadud, kutsuti tagant ruumist kohale üks naisterahvas, kes sõbralikult naeratades küsis „Ahaa, po russki govarite?” Ma läksin sealt poest minema.

HOTELLIRÕDULT Rhodose Mandraki sadamat vaadates olin ma esimesel päeval üllatunud, kui sadamasse tuli meeletusuur kruiisilaev. Neljandal päeval ei pannud ma neid enam tähele, kuna see oli muutunud igapäevaseks.

Nädal hiljem tekitas sadamasse saabunud, nädal aega samuti külas olnud laev juba kodusema tunde. Huvitav oli vaadata, kuidas kodus paljukiidetud suurejoonelised Saarte mängud oma 3000 osalejaga lihtsalt turistide massi sisse ära kadusid. Liiga väike mõõde.

BUSSIJAAMA vastas asunud Steki nimelises kiirtoidukohas töötas üks väike hiinlane. Minu arust ta oli seal tööl vist kogu aeg. Nägin teda hommikul kell 9 ja ,õhtul kell 11 ning vahepeal ka, kui sinna asja oli. Vorpis pita gyroseid (pitaleiva sisse keeratud kebab) teha, ise aegajalt leti taga õlut rüübates ja suitsu tehes. Keegi ei pannud pahaks. Kõik, mis maha kukkus, sinna ka jäi.

Päeva lõpuks oli põrand kaetud ühtlase friikartulilihatomatikurgikastme kihiga. Kedagi ei häirinud. Üleüldse tundus mulle tol hetkel, et me oleme siin Eestis natuke liiga steriilsed oma elamistes ja tegemistes. Aga hiinlane tegi oma tööd hästi ja toit maitses hea. Kui ta mulle kord raha tagasi andis, nägin ma ta peopesi. Need olid villis ja põletusarme täis. Mees vist nägi mu pilku ja naeratas kergelt ning haaras paljakäsi ahjust uue tulikuuma leiva.

VANALINN on Rhodosel terves tükis kultuuripärandi kaitse all. Päevasel ja õhtusel ajal on ta nagu üks suur turg. Kaubatänav kaubatänava otsa. Sekka mõni kohvik. Rahvuste vahekord on seal vast 1:10 kreeklaste kahjuks. Varahommikul avaneb linnas aga sootuks teine vaatepilt. Unised poemüüjad kerivad kardinaid akende eest. Üksik hülgevuntsidega mees vurab rolleriga ukselt uksele, pakkudes värsket kala. Otse sadamast. Turiste veel pole. Rahulik.

Jalutan vanalinna keskmest natuke välja, seal elavad tavalised inimesed. Vanatädi viskab põrandapesuvee päikeses säravale valgele munakiviteele, seejärel istub trepile ja vaatab, kuidas päev paistab. Selja tagant mustavast ukseaugust paistab uberik pime tuba, kus voodi, laud ja ikoonid.

SADAMAS ärkavad viimastena koerad. Või tegelikult nad ei ärkagi. Ronivad lihtsalt päikese liikudes varjulisemasse kohta. Hommikuks on nad sama koha peal tagasi. Kenad rahulikud elukad, kes võivad ennast segamatult visata magama mõne uhke poe uksele, paartuhat aastat vana samba jalamile või siis välikohvikus mõne vaba laua jala peale lihtsalt kuseda. Ettekandja ütleb selle peale „Sorry!” ja peseb lauajala puhtaks. Elu läheb edasi. Ja kassid magavad niikuinii kogu aeg.

ATEENASSE sõites tabab esimese hoona mind vapustus. Halvas mõttes. Mustus, räpasus, paljurahvuselisus ja seisev õhk. Heitgaasidest tulvil. Kuid kõigega harjub. Ka sellega, et pargis viskavad tüübid ennast pappkarbist tehtud madratsi peale palmi alla ja magavad õiglase und. Keegi neid ei sega. Või see, et kui sa küsid kohvikust kuuma filtrikohvi, vaadatakse sind, kui kuu pealt tulnut, kes frappet (külm kohvijook, kreeklaste eriline lemmik) ei taha.

SAMBAD ja templid ja kujud. Ajalugu. Nii vana, et mõistus ei suudagi vastu võtta, kuidas nii ammu üleüldse midagi toimuda sai. Tekib tunne, et tegelikult on see mingi dekoratsioon. Vaatad näiteks Olympia Zeusi templi mõnda püstiolevat sammast ja mõtled, et tegelikult on see ainult killuke sellest hoonest, mis seal kunagi oli. Kuidas see jumala eest võimalik on?

OMAETTE seltskond on kotimehed. Või siis prillimehed või taskulambimehed või lillemehed või DVD-mehed. Lisaks sekka paar hobuse- ja kaamelimeest. Ühesõnaga, mustad mehed, kes elatuvad tänavatel kauba müümisest. Näiteks kotid on kenasti nelinurkse lina peale laiali laotatud: Pradad, Versaced, D&G-d ja mis kõik veel. Nii kümne euro eest. Pisema kraami nagu prillid, taskulambid, taskulambid, päevavarjud, keraamilised hobused müüjad peavad siiski leppima tänaval edasi-tagasi kõndimisega. Nad ei ole pealetükkivad. Kui sa ei taha viimase malli prille, siis ei taha. Rahu majas.

Ma tabasin ennast tihti mõttelt, et kes need mehed on ja kust nad tulevad. Milline on nende saatus, et nad peavad sedapidi oma leiba teenima?

PISIKE saar Ateena külje all tundub kui paradiis. Valged majad helesiniste katustega tumesinise taeva tausta. Roosad ja punased lilleõied igas õues. Suuremat kasvu mehe kõrgused kabeli moodi hooned pillutatud mööda rannikut ja lahesoppide helesinine vesi koos tillukeste kalurisadamatega.

Sõidad rolleriga ja mingil hetkel saab tee otsa. „No road,” teatab bensiinijaama õliste kätega mehhaanik muretult. Nii nagu see olekski maailma lõpp, kust enam edasi minna ei saa. Nagu sealt edasi elaksid vaid Jumalad. Need päris Kreeka enda omad.

JA kui keegi tahab kiruda, et Kreekas kõik asjad hilinevad ja keegi midagi alusetut on lubanud, siis arvestagu, et varsti peab ta oma sõnad tagasi võtma. Kõik toimib. Ainult natuke hiljem. Teinekord.

Ma ei tahtnud päikesepaistet. Õues sajab vihma edasi. Hakkab juba hämaraks minema. Korraks siiski ju võiks päikese kätte … Et saaks jälle kiruda, et peab siin ikka nii palav olema.

Pilte vaata lisaks tänasest lehest!