Saaremaa pinksimängijate tegemistest Kreekas

Heinakuu alguses käis kuueliikmeline Saaremaa lauatennise võistkond mängimas üleilmsetel Saarte mängudel Kreekas Rhodose saarel. Paljud inimesed on nüüd meie tagasi jõudes minu kui pinksikoondise esindaja käest küsinud, kuidas meil seal läks ja mida huvitavat nägime.

Saaremaa kohalikest päevalehtedest Meie Maa ja Oma Saar leidsin üsna lünklikku laadi uudiseid. See pole ka mingi ime, sest kuue võistluspäeva jooksul ükski meie lehemees lauatennise võistluspaika ei jõudnudki!?

Nagu Rhodosel viibinud OS-i spordiajakirjanik Raul Vinni ühes oma artiklis õigesti märgib, oli transport sportlaste ööbimis- ja võistluspaikade vahel pehmelt öeldes vilets. Lauatennisel ja laskmisel läks selles osas eriti halvasti, sest korraldajate poolne transport oli neil aladel pea olematu.

Ainult ühel korral neljateistkümnest, mil Saaremaa lauatennisemängijatel oli vaja sõita võistluspaika või sealt tagasi, õnnestus meil lauatennise eribussi kasutada. Ülejäänud kordadel olime sunnitud otsima alternatiive.

Probleeme oli võistluspaigas ka konditsioneeriga. Esimesel kahel päeval, kui toimusid võistkonnavõistlused, konditsioneeri ei olnud. Väljas valitses lakkamatu kuumus ja päikesepaiste, mängusaalis nappis hapnikku.

Esimese võistluspäeva ennelõunani puudus ka korraldajate poolt lubatud joogivesi! Sellised spartalikud tingimused ei loonud mingeid eeldusi hea sportliku tulemuse saavutamiseks. Rahulolematust avaldasid isegi kohalikud Rhodose saare mängijad, põhjamaalastest rääkimata.

Kõik need raskendavad tegurid avaldasid kindlasti oma mõju ka meie mängijate tegutsemisele pinksilaua taga. Meie lauatennisekoondise esinemisele tervikuna ei saa kuidagi kõrget hinnet panna, sest enamik seatud eesmärke jäi meil paraku täitmata.

Võistkonnavõistluses kaotasime alagrupis kõik mängud, kohamängudes alistasime Shetlandi ja Fääri saared ning vahetasime Guernsey 2003 mängude kaheksanda koha üheksanda vastu kaheteistkümne võistkonna hulgas, kuna Shetlandil 2005 ei võisteldud.

Meespaarismängus jäid Saar–Esko jagama 11.–15. kohta ja Issajev–Usin 16.–20. kohta kahekümne viie osalenud meespaari hulgas.

Üksikmängus kaotas meie esireket Janek Saar kolm mängu järjest ja alagrupist edasi ei pääsenud. Sama saatus tabas meeste neljanda numbrina osalenud Usinat. Allakirjutanust veteran esines Saarte mängudel esimest ja viimast korda, sest tase on ja oli liiga kõva.

Taivo Esko ja Sven Issajev said oma alagrupis ühe võidu, kuid alagrupist edasi ei pääsenud meist kuuest ükski. See kõik on kuiv statistika, kuid õigus on siin arvatavasti ka meie meeste esireketil Janek Saarel, kui ta räägib üldisest lauatennise mängutaseme tõusust Saarte mängudel.

Vähemalt Rhodosel oli see nii, sest võidutsenud kreeklased kuuldavasti Ahvenamaal kahe aasta pärast ei mängi?! Oma osa meie kurva tulemusterea saamisel mängis ka ülimalt õnnetu loos. Eriti ilmnes see võistkonnavõistluses, samuti ka meespaarismängus, aga ka üksikmängudes.

Ei saanudki aru, mille alusel neid alagruppe küll moodustati. Võib-olla mängis loosimisel oma rolli ka see, et 2005. aastal Shetlandil saarlased ei osalenud?

Statistilise poole pealt võib meenutada ainult ühte eredat hetke, kui Kuressaare lauatenniseklubi Tops naispaaril õnnestus hõivata 5.–8. koht Rhodose mängudel osalenud 14 naispaari hulgas, mis jäigi saarlaste parimaks tulemuseks. Au ja kiitus Tiia Müürisepale ja Siisike Lehtsile.

Mänguliselt eredaid hetki jagus muidugi ka, sest mänge oli piisavalt, et oma oskusi näidata. Meenutamist väärib kindlasti võistkonnavõistluse 9.–10. koha kohtumine Fääri saartega, kellele olime alagrupis kaotanud. Olime nende vastu mängudega eduseisus 3:2, kuid meie segapaaril Siisike Lehtsi – Sven Issajev seisis ees raske kohtumine eeldatavalt tugevamate vastastega. Siisike ja Sven pakkusid meile meeliülendavalt ilusa partii ja kallutasid vaekausi saarlaste võistkonna kasuks. 

Samuti meenub meespaarismäng Janek Saare ja Taivo Esko osavõtul, kus nad alagrupist edasipääsu otsustavas mängus pidid Gotlandi paarile 1:3 alla vanduma, kuid meie meeste mäng oli siiski võitluslik ja ennastsalgav.

Esko lausus pärast mängu teatud kibestumisega, et mängisime Janekiga elu parimat mängu, kuid ikka kaotasime. Tema nördimust võib mõista, sest otsustavatel hetkedel nappis meie paaril lihtsalt sportlikku õnne.

Kuigi tulemused jätsid meil paremat soovida, siis halvasti ei mänginud meist ju lõpuks mitte keegi, igaüks mängis, nii nagu oskas ja andis kindlasti endast parima, vastased olid seekord lihtsalt tugevamad.

Loodan, et kahe aasta pärast Ahvenamaal on ka meie tulemused paremad!