Normandia invasioon 2

 

Kuues lugu, kus ma järjekordselt kirun vihma, pettun Omaha Beachis, vaimustun surnud ameeriklastest ja kandilisest murust, ületan lubatud sõidukiirust ning oletan, et ega see nali kaua kesta.

Oma õnnetu reisi üheteistkümnenda hommiku alt leian märkmikust järgmise tähelepaneku: IKKA SAJAB JA ON TUULINE!! RAISK! KAUA VÕIB?!
Just! Aru ma ei saa! Kas üks vihm maailmast otsa ei taha juba lõppeda? Põhimõtteliselt sadas terve selle päeva kah üsna vahetpidamata. Oi, kuidas see nüristab. Puhkust planeerides ei mõtle kunagi, et terve puhkuse aja sajab. Võib-olla päeva, ehk kaks või kolm… aga et kümme päeva järjest vettid? Oi, kuidas see nüristab.

Omaha Beach oli mo jaoks üksjagu pettumus. Küllap sellepärast, et kõigist neist invasiooni-beachidest on Omaha ehk kõige enam tähelepanu pälvinud, mis omakorda tuleneb sellest, et seal käis 1944. aasta 6. juuni hommikul kõige vihasem andmine. Ometigi ei ole seal praegu eriti midagi vaadata. Aga võib-olla ei jõudnud ma lihtsalt õigetesse kohtadesse.
Kohas, mille nimi on Omaha Beach, on merre püstitatud miski mälestusmärk ning seal kuskil kõrval on muuseum ja üks punker.

Muuseum oli otse loomulikult suletud. Tegelikult näis seal olevat mitu muuseumi, mis jätsid mulje nagu miskid hobikollektsionääride kodumuuseumid. Noh, et keegi on kuskilt hunniku vanarauda kõrvale nihverdanud ja siis oma keldrisse väljapaneku teinud. Ma ei tea, kuidas asjad siin päriselt käivad.

Sellest hoolimata on Omaha Beachi ümbruses lahe kolada. Ammutada endasse meeleolusid, muljeid ja kujutlusi sündmustest, mis kuuskümmend aastat tagasi toimusid. Enamasti ma lihtsalt hämmeldusin, kui vägev ja võimas ja uskumatu kogu see sõjavärk on, kuid sellest hoolimata ei jõua kogu reaalsus kohale. Mul pole ju sõjast aimugi tegelikult.

Ühel hetkel avastad end tanke ja betooni nähes tuimalt nentimas, et oeh, järjekordne betoon või tank. Lõpuks ei pööra neile enam tähelepanugi. Sõidad lihtsalt mööda ja korras. Võib-olla viitsid veel ühe pildi teha, kuigi see on üsna mõttetu, sest betoon on betoon ja sammal ning muru betoonil on kah alati samasugune.

Nii et ühel hetkel tekib mõte, et selliste mälestuskohtade olemasolu teeks nagu mälestamise eesmärgile – mitte unustada koledusi – hoopis karuteene.

Ja siis jõuad sa ühel teisel hetkel Omaha Beachi USA sõjaväelaste kalmistule. Laks on seda vägevam, kui puuduvad eelarvamused või teadmised, mida oodata. Natuke kahju oli sellest, et seal käisid hetkel päris suuremahulised ehitustööd, mis veidi vähendasid võimsust, mis sellest kalmistust hoomata võis.

USA sõdurite surnuaed on suur. Vist jäi meelde selline number, nagu 70 hektarit. Eriti pärast kõiki neid teeäärseid sajaruutmeetrilisi külakalmistuid, millest ma nii Iirimaal kui ka Prantsusmaal korduvalt möödunud olin. Lisaks on päris suur hauaplatse ümbritsev ala, nii et ristideni jõudmiseks kulub omajagu jalutamist. Kuid see jalutuskäik annab aimu, mis toimuma hakkab.
Su ümber on kõige kandilisem muru, mida elus näha võib, ning seda on palju. See on pügatud nii sirgeks ja ühtlaseks, et sa ei suuda seda uskuda. Muru ääred on kõnnitee äärekivide kõrvalt lihtsalt sirgeks lõigatud nagu USA sõduri kuklarant ning äärekivi ja muru vahel on sentimeetri laiune vagu. No ikka nii kohe, et sa näed murujuuri mullas läbilõigatuna.

Ja siis jõuad hauaplatsideni ning lihtsalt jääd seisma ja suu vajub lahti.
Iseenesest ei saa seal eesti mõistes haudadest rääkida, sest ühtegi kääbast ei ole. See on üks mitme jalgpalliväljaku suurune muruplats, kus kasvavad hoolitsetud puud ning mis on piinlikult täpse sümmeetriaga täis pikitud marmorist riste. Ma pole muidugi mingi mineraalide asjatundja, aga nii valgeid ja isegi vihmas säravaid riste ei kujuta muust materjalist ette.
Surnuaial on umbes kümme tuhat risti ja juuditähte, mis on ka ainus asi sümmeetriat häirimas. Seal jalutamine võtab jalust nõrgaks. Nii kaugele kui silm ulatab, lähevad sirges reas või diagonaalis valged ristid piinlikult pügatud murul, kus on pidevalt ametis kümmekond muruniidukit.

Ning maapind on mere poole kaldu, mis tähendab, et edasi minnes tekib riste üha juurde. Seal on koht, kuhu jõudes võib igas suunas neid ristide rivisid näha lõputuna. Ning siis jalutad ja loed vilksamisi sõjas surnute nimesid, surma kuupäevi, väeosi, kuhu nad kuulusid. Lõputult. Tund aega järjest, kohtamata samu nimesid.

Paned tähele, et mõni tüüp elas teistest paar päeva kauem, aga lõpetas ikka samamoodi, samas kohas ning mõtled, mida tema mõelda võis. Elas päeva üle ning arvas, et joppas… järgmisel hetkel sai aga kuuli. Ja alles siis hakkab kohale jõudma, mida üks sõda tähendab.

Masendavat raiskamist.

Oeh.

Kogu see vahtimine, passimine ja heietamine betoonkolakate ja surnuaia juures tähendas ühtlasi seda, et pärastlõunaks olin vähendanud vahemaad Le Havre’iga vaid paarkümmend kilomeetrit. See oli päris oluline, sest kahe päeva pärast oli plaan seal sõbraga kohtuda.

Nii et edasi kulges sõit lihtsalt sõitmise tähe all, millest kõige ergumalt jäi meelde üks väike küngas, mille otsa end vedades järjekordselt kogu maailma ilmale ja ülesehitusele needuse peale panin. Ega selles polnudki midagi meeldejäävat, küll aga oli sealt allatulek päris tore.

See oli järsk langus üsna järskude kurvidega. Ma ei pidanud paar minutit väntama ning ühes kurvis näitas kiirusemõõtja mo kiiruseks 51,2 km/h. Seal oli lubatud sõita 50-ga, nii et ma rikkusin jälle liikluseeskirju. Ausalt öeldes oli see hetkel mulle täiesti ükskõik, sest olin rohkem ametis teelt mitte välja sõitmisega. Päriselt ka, olin vahepeal üsna kindel, et siin ma oma sõidu lõpetan, kas siis niisama teed hüljates või sellepärast, et kurvis kallutades rehvidelt kummid maha tõmban.

Ei juhtunud kumbagi ning langus sai kah otsa. Tegelikult läks pärast seda sõitmine enam-vähem üsna ilusaks, sest rohkem olulisi tõuse ei tekkinud. Tee viis sirgelt mööda rannikut lihtsalt kuurortküladest läbi ning ainus segav asjaolu oli külade valgusfoorid, mis tempot alla võtsid.

Õhtuks ei olnud ilm paranenud ja olin sellest kõigest päris väsinud. Põlv pani näkku, ilm pani näkku ja ise panin ka endale näkku. Tabasin end mõttelt, et niimoodi ma kaugele ei jõua. Või kui jõuan kaugele, siis koju kindlasti mitte.

Ühel hetkel jõudsin Ouistrehami, mis on koht Juno ja Sword Beachi vahel, kui Normandia invasiooni kategooriates rääkida. Hoolimata tuule ja vihma pingutustest suutsin longates telki kinni hoida ja ta vaiadega maasse toppida. Arvestasin, et Le Havre’ini jääb 50 km ja peaks kokkulepitud kella üheks jõudma küll, kui vara ärkan.

Magama minnes tundus elu jälle ilusam kui teel olles.
Tänane tähelepanek: arvatavasti on päris suvel, kui turismihooaeg käima läheb, siin hullumaja. Juba praegu on kitsad teed ja eriti kitsad linnateed suht täis karavanautosid ja turismibusse, nii et isegi rattaga on raske ära mahtuda. Suvel läheb siis vist täitsa pööraseks.
                                                                                                                                        

Viimased teated Sergost 10.06.2007 kell 19.48
Olen kohas nimega Grünberg. Kämpingus Frankfurtist põhjas. Ekslesin, eksisin kiirteedel jne. Kõik kena. Joon eau de vie’d. Ratas on tubli.