Teisipäev – tore päev (aga vahepeal?)

 

15. mai on huvitav kuupäev. Igas uudistesaates räägitakse suplushooaja algusest, mis on muidugi naermaajav teade – tahaksin näha kedagi peale talisuplejate, kes külma kevade kiuste lahtisesse veekogusse kipuks!

Meil siin Hiiumaal loetakse 15. maid ka mingi sõnatu kokkuleppe järgi turismihooaja alguseks. Siis peaks mei’saarel kõik juba nagu külaliste vastuvõtuks valmis olema, tulevad nad siis või mitte…

Teisipäev on tore päev ka veel sellepärast, et mul on lepingu alusel Kadi raadioga meeldiv kohustus möödunud nädalale tagasi mõelda. Ja sellest ka Oma Saarele kirjutada.

Selle nädala sisse mahuvad kummalised ja vastukäivad sündmused: 9. mai kardetud pidustused Tallinnas, Dan Põldroosi matused, emadepäev, minu autoriplaadi sisselugemise lõpetamine.
– – – – –
Ööl vastu 9. maid magasin taas rahulikult, mis minu puhul tähendab seda, et õhus polnud midagi hirmutavat. Seda ka tänu sellele, et vaatan vene telekanaleid ja nendes katkestati enne pidustusi (karta küll, et ajutiselt) see ropp punapropaganda ja poriloopimine väikese Eesti pihta, saatkonnahoone piiramine Moskvas lõpetati ka ära.

Minul käisid külas noored mehed, üks neist saksa ees- ja vene perekonnanimega, millest järeldame, et ta ema on volgasakslane ja isa venelane. Noor mees on aga läbinisti hiidlane. Isaisa jäi sõtta, tema haud on teadmata. Sõjaväelase-tee tõi selle mu tuttava noormehe tänaseks 77-aastase isa nõukogude korra viljastavates tingimustes noore mehena sundkorras Hiiumaale. Tuli armastus, tuli abielu, tulid lapsed. Teada värk.

Eks ole Saaremaal ja mujalgi palju selliseid peresid. Mul oli üks kooliteatritrupp, kus seitsmest näitlejast viiel olid teiste rahvuste perekonnanimed. Trupist on läbi käinud Kagadze, Solodov, Petrenko, Degtjarenko, Zeljonõi; näitlejanimede-trumbiks jääb aga läbi aegade Kim Ho: kõik need noored on kuningliku eesti keelega hiidlased.

Noor mees viis autoga oma isa määratud tunnil meie teeristis seisva Kivi-Jüri juurde, kuhu tema isa ja veel kuus-seitse inimest, kellel Eestis sõttajäänud omaste haudu pole, tavatsevad juba aastaid 9. mail lilli viia. Pärast lillede panemist minnakse kellegi poole lõunale. Kena ja mitte kedagi segav komme. Ma ei tea, kas linnavalitsus sellest üldse midagi teab.
Moskva käsi siia igatahes ei ulatu.
– – – – – –
Laupäeval maeti Dan. Mu mõlemad lapsed olid kohal, mina ka – mõttes ja päev läbi põleva küünlaga, mille leegike kogu aeg tavatult väreles. Poeg helistas kusagil kella viie paiku pealelõunal ja ütles, et temagi oli pandud elus esimest korda kirstu kandma. Üldse oli see tal oma 26 eluaasta jooksul teine matus. „Täiesti tavatu kogemus,” lisas ta kommentaariks.
– – – – – –
Pühapäeval oli emadepäev. Lapsed helistasid juba hommikupoolikul ja soovisid. Suur oli aga mu ehmatus-jahmatus-üllatus, kui täpselt sel hetkel, kui oli kiirbussilt kojujõudmise aeg, avanes uks ja mu ees seisis, lilled näpus, mu elusuuruses poeg!
Mobiiliajastu võimaldab selliseid üllatusi – head emadepäeva soovis ta mulle ju tegelikult juba praamilt, teel koju.
– – – – –
Noh, ja esmaspäeval oli siin mu kodus taas helisalvestusstuudio: lugemisvigade parandamise asjus. Kuulasin seda autoriplaadi toorikut eelnevalt koos türega, koos pojaga, koos naabri-Aimega… no, oma kolm ja pool korda. Leidsime iga kord erinevaid vigu. Ei taha oma häält tükk aega kuulda.

Arvata aga, et suve alguseks – 21. juuniks – jõuab see inimesteni.