Lauri Saatpalu ja Katrin Mandel kontserdiga „Ei kunagi” Kuressaares.15. aprilli õhtupoolik tõi Kuressaare kultuurikeskusse täismaja, üles astusid rahva lemmik Lauri Saatpalu ja Eesti üks omanäolisemaid naislauljaid Katrin Mandel (lavanimega Kate).
Publiku hulgas oli nii rinnalapsi kui ka soliidses eas härrasid-prouasid: siin vanusepiire ei tunnistatud. Kontsert toimus Eesti Televisiooni ja Tallinna Filharmoonia egiidi all, olles möödanikulaulude projekti teine ja viimane osa. Kuressaare etteastega pandi i-le täpp ja kontsertturnee lukku. Finaal oli iga toll oma nime väärt – muusikaelamust jätkus pea pooleteismeks tunniks, mõtisklusainet palju kauemakski.
Suurepärane meeskond
Muusikud saabusid lavale väikeste vaheaegadega. Defileed alustas klahvkamees Raun Juurikas, kes murelikul moel oma hoolealuseid takseeris – kas peavad ikka vastu. Pidasid küll. Riburada-pidi järgnesid teised muusikamehed: Mihkel Mälgand valis kontrabassi, Peeter Rebane eelistas kitarri, Petteri Hasal ei jäänud muud üle kui löökpillide taha istuda (jäi vaeseke hiljaks). Järgnesid „torumehed” Raivo Tafenau ja Mihkel Metsala oma erineva kõverusega torudega – saabus puhkpillisektsioon. Sellises võtmes, muidugi palju teravmeelsemalt, kommenteerisid terve õhtu jooksul laval toimuvat Lauri Saatpalu ja Katrin Mandel.
Leebed vürtsiterad ja mõnusad killud lõid kultuurikeskuse saalis õdusa ja pingevaba meeleolu, publik saadi kohe „kätte” ja lahti enam ei lastudki. Selliseid ovatsioone, mis tänasid pillidel soleerijaid, laulude esitajaid ja kontserdi lõpus kogu staff`i, ei kuule Kuressaare kultuurikeskuses just väga sageli.
Saatpalu käis lava taga pisaraid valamas
Kontsert koosnes omaaegsete kullaprooviga heliloojate-värsiseppade loodust. Vaid mõned nimed, mis seda kinnitavad: Uno Naissoo, Heldur Karmo, Boris Kõrver, Otto Roots, Hans Hindpere, Felix Mandre, Evald ja Erika Vain. Tõsi, nii mõndagi laulu polnud ma varem kuulnud, mõnda ei tundnud algul ära, sest lugu oli täiesti uues kuues. Varemkuuldust erinev taktimõõt, harjumatu aktsendiasetus ja esmapilgul tundmatu meloodia. Sügav kummardus arranžeerijaile Petteri Hasale ja Peeter Rebasele.
Pärast ühe jällegi suurepäraselt seatud laulu (oli vist Eino Tambergi/Katrin Vala „Kordan sinu nime”) Kate’i poolset esitust naases lavale kurb Lauri Saatpalu. Ta väitis tõemeeli: „Käin ära vaid selleks, et lava taga nutta. Need laulud on ju nii südantlõhestavad ja ma olen hell tundeinimene.”
Naerukuradikesed Saatpalu suunurkades elasid aga oma elu… Mõne aja möödudes lõi peiar juba lõbusalt tantsu ja hullutas rahvast oma teada-tuntud mõnusa baritoniga.
Katrin Mandel naerutas rahvast vähem, tasakaalustas lõbu ja kurbust. Laulud Katrini esituses kõlasid paraja sensuaalsusega, laulja hääl on väga sugestiivne ja meeldejääv. Kokkuvõtvalt oli kümnesse kontsert, kümnesse artistid ja kümnesse repertuaar.
“Ma saan sinust aru küll, mida sa mõtled”
Ehkki nii Lauri Saatpalu kui ka Katrin Mandel olid pärast kontserti parajalt väsinud, ees ootas veel turneelõpu koosistumine ja kojusõit, nõustusid nad pisut juttu ajama. Uurisin sissejuhatuseks, kelle idee ajahõlma vajunud laulude taasesituse projekt oli ja mida see sellistele sõnumilaulikutele nagu Lauri Saatpalu ja Katrin Mandel annab. Saatpalu mainis, et idee tekkis tal juba mõni aasta tagasi.
Eesti Raadio arhiivis on palju eelmise sajandi keskpaiga muusikat, mis on unustushõlma vajunud ja mida keegi ei mängi – isegi Eesti Raadio mitte. Lisaks on ka selleaegsed seaded patriootilis-heroilised ja kogu looming kannab seetõttu puna-nõukaaegset pitserit. Ometi elasid inimesed siis ju samamoodi, tegelesid oma töödega, sündisid, elasid, surid. Toimetasid oma toimetamisi ka punavõimu kiuste, et luua midagi ilusat, jäävat. Milles siis nemad süüdi olid, et looming nüüd riiulitel tolmu kogub.
Selle väljatoomine, arranžeerimine, taasesitamine-plaadistamine ongi sõnum. Sõnum sellest, et elu läheb edasi, inimloodu samamoodi – olgu ilmakord milline tahes.
Tiimi, kellega plaanivõetu teostada, valis Lauri Saatpalu ise ja nii sai mõte teoks. Esimene plaat „Sa oled hea” tuli välja 2005. a sügisel, esitlusturnee sai teoks 2006. Teine plaat nägi ilmavalgust 2006. aasta sügisel ja kontsertreis lõppes nüüd Kuressaares.
Küsisin Kate`ilt, miks teda viimasel ajal nii harva näha-kuulda saab. Laulja vastas, et tegeleb järeltuleva põlve kasvatamisega ja on momendil koduperenaine, esinemisteks jääb aega vähe. Muusikaline loometöö aga jätkub ja sügiseks on oodata uut plaati Katrin Mandeli oma lauludega.
Jutuks tuli ka muusikaline kirjaoskus, n-ö haridus ja haritus. Lauri Saatpalu on veendunud, et ega ühelgi inimesel ükski haridus mööda külgi maha jookse, saati kui ta veel miskitpidi muusikas sees on, siis tuleb muusikaline haridus ainult kasuks. Katrin Mandel oli sama meelt, lisas aga, et vahel võivad muusikahariduslikult profaanid luua vägagi head muusikat. Tähtis on see, et loodu satuks asjatundja kõrva, kes siis tainast piruka vormiks.
Küsisin Saatpalult ka, et kas tema häält ei ekspluateerita ehk juba liigagi palju (mõne aasta tagant jäi meelde üks selline arvamus).
Kuidas ta suudab ennast välja lülitada, kui igast nurgast hüüab vastu Lauri Saatpalu, patareireklaamist telesaate tutvustuseni? Laulja vastas, et ta saab aru küll, mida ma mõtlen… – „Olen nõus, ekspluateeritakse palju. Ekspluateeritakse jah…” Vastuse lõpp jäigi kuulmata, sest intervjueeritav otsis juba kõrvaltoast asju kokku. Teada õnnestus saada veel seda, et koostöö ansambliga Dagö jätkub, oodata on päris mitut plaati, kontserttuuri ja muid sedalaadi tegemisi.
Siis oli aeg minna, nii neil kui mul… Elu on kiire, nii pagana kiire – miks küll?
Meelis Uustulnd