Goltvizen Hof Bodo – meie politseinike oma Rex (1)

 

„Auh-auh-auh!” kostab politseimaja õuele seisma jäänud autost. Ehkki ma „öeldut” ei mõista, astun instinktiivselt majaseinale lähemale, sest mine tea… Sama tundmus on ilmselt ka neil, keda vanemkonstaabel Kaidi Kask koos oma neljajalgse teenistuskaaslase Bodoga (ristinimega Goltvizen Hof Bodo) kõnetab. Tuleb kuuletuda. Igaks juhuks. Sest mine tea…

„Kord tülitasid ühed poisid majarahvast, mul piisas neile öelda, et seiske paigal, ma ei jõua koera kinni hoida,” räägib Kaidi Kask, kuidas mehehakatised vaid koerale viitamise peale taltusid.

Ka komissar Veigo Väli, kes leheinimeste rõõmuks oli nõus koerale„varrukameest” mängima (nii õpetatakse koerale pahade kinnivõtmist) räägib, kuidas kord keset linna õlut joonud punkarid olid kohe nõus lahkuma, sest politseinikel oli kaasas teenistuskoer. „Inimesega saab vaielda ja kaubelda, inimene vahel ka murdub ja annab järele, aga koeraga kauplemist ei ole,” nendib Väli.

Bodo on 3-aastane saksa lambakoer, kaalub 40 kilo. Ta on sündinud Venemaal, kuid ostetud Eestisse teenistuskoeraks. Saaremaal on ta 8. märtsist. Bodo üks vend teenib praegu Eesti piirivalves ning teine on samuti politseitööl. Tegemist on ühe esimese pesakonnaga, kes tööliini koertest Venemaalt Eestisse on toodud. Kaidi Kask teab, et vanasti üritati politseitööd teha üsnagi keskpäraste koertega, nüüd on võimalusi enam, saab rohkem valida.

Uut koera oli maakonna politseinikele vaja, sest eelmine „edutati” jaanuaris tööle pealinna koerterühma. „Bodo on saanud siiani kuulekuskoolitust, politseikoera koolitust ta saanud ei ole,” tutvustab Kaidi Kask. Ometigi teevad just Bodo varasemad edusammud uuele perenaisele rõõmu: „Kui ülemkomissar Kaido Vahter ütles, et Saaremaale on koera vaja jäljeajamiseks ja inimeste otsimiseks metsast, siis Bodo on just selline koer.” Nimelt oli eelmine omanik talle just inimeste otsimist õpetanud. Seda aga teised politseikoerad ei oska.

Kuidas trennitakse politseikoera

„Kui võtta kahe kuu vanune kutsikas, pole vahet, kas ta on tavaline kodukoer, politsei- või sportkoer,” tutvustab Kaidi Kask.

Tema sõnul algab kõik vundamendi loomisest: „Kui see põhi ehk suhe omanikuga, sotsialiseerumine, on paigas, hakkavad treeningul teed vaikselt lahku minema – kodukoertelt ei nõuta sellist kiiret ja täpset ülesannete sooritamist nagu sportkoertelt, viimastel peavad sooritused olema hästi tehnilised, sest võistlustel vaadatakse kõike millimeetri pealt. Bodo ongi saanud sportkoera ettevalmistuse. Politseikoeral on oluline jälle vastupidavus, et ta jaksaks ikka kaks kilomeetrit jutti jälge ajada. Ja kui sportkoeral tehakse „varrukat” nii, et „varrukamees” ärritab koera tükk aega, kütab teda üles, siis politseikoeral tehakse harjutust teisiti, tema peab kohe reageerima.

Politseikoeral tuleb ka töötada igasugustes tingimustes. Ja muidugi peab politseikoer olema tunduvalt paremast n-ö materjalist – küllaltki hea närvikavaga, et ta iga kergema asja pärast ei erutuks. Saksa lambakoerte aretus ongi läinud kahte liini: ühed on töökoerad ja teised on näitusekoerad. Töökoerad on energilisemad, neil on instinkte rohkem. Politsei hakkab ka üha enam töökoeri kasutama, räägib Kaidi Kask, kel endal kodus kaks sportkoera, samuti saksa lambakoerad.

Natuke ülbe koer

Koer võttis uue pere küllaltki hästi omaks. Kaidi
Kask teab, et koer on karjaloom, kelle jaoks on tähtis, et tal oleks „oma kari” – omanikuvahetus tema jaoks nii tähtis ei ole. „Selleks, et karjas ellu jääda, peab aktsepteerima just selle karja tingimusi,” räägib perenaine. „Muidugi ma ei tea seda, mis koera sisemuses toimub, kindlasti oli tal mingi läbielamine,” mõtiskleb vanemkonstaabel, aga ta teab, et koer aktsepteerib seda, kes temaga tegeleb.

„Kui sa suudad talle tegevust pakkuda, suudad olla õiglane ja parajalt karm karjajuht, on kõik korras. Minu oma koerad on emased ja nad on suhteliselt pehme loomuga, aga tema on isane ja on domineeriv. Ma saan aru küll, et ta on selline ülbe ja üritab mind paika panna. Mulle öeldi politseis, et minu kõige suurem probleem on enesekehtestamine. Mulle isegi meeldib natuke, et ta selline ülbe on, aga siiani oleme nagu ilma konfliktideta hakkama saanud,” iseloomustab Kaidi Kask oma teenistuskaaslast.

Iga tegu jätab jälje

„Kuidas koer töötab?” uurin edasi ja saan teada, et sündmuskohal jätab iga tegu järele jälje ja kui on ikkagi reaalselt näha, et seal on inimene käinud, siis võtab koer kõige värskema jälje üles ja hakkab seda ajama. Aste edasi koolitatum koer on juba selline, et sa võid talle anda mingi eseme otsitava inimese lõhnaga ja siis ta otsib nendest jälgedest selle konkreetse lõhna. Sinna alla läheb ka see, et koer ajab ühte kindla lõhnaga jälge ja isegi kui värskem jälg läheb sellest üle, tema jälge ei vaheta.

Palju loeb pinnas, samuti see, kui vana jälg on. Kõige raskem pinnas on asfalt, mis ei võta kuigi palju sisse inimese jalalt eralduvaid higimolekule ja muud, mis läbi jalanõu tuleb. Eriti kui päike paistab, on asfaldilt väga raske jälge leida. Ent tõeliselt kogenud koerad võtavad siiski ka asfaldilt jälje üles.
Lagedal ja tuulega „püüab” koer õhust lõhna kilomeetri pealt
Inimese otsimine toimub sageli nii, et koer ei võta jälge maast.

Kui inimene on kadunud, otsivad omaksed maa-ala tihti risti-rästi
läbi, kutsutakse veel abiväge ja siis on jäljekoeral väga raske õiget jälge kätte saada. Võid minna majast eemale ja proovida jälge saada sealt, kus keegi ei ole käinud, see on küll võimalik. Üldiselt aga on päästekoeri koolitatud nii, et nemad võtavad lõhna õhust ehk siis õhuvoolude kaudu. Koer võtab lõhna õhust kilomeetri kauguselt lagendikul ja tuulega. Kui metsa läbi kammitakse, antakse otsijatele kindel territoorium ja kuskilt koer ikka selle lõhna kätte saab. Õhukoridor läheb torbikukujuliselt ja kui koer satub vastavasse lõhnakoridori, siis ta läheb lihtsalt otsitu juurde ja annab oma leiust haukumisega teada.

Rex on muinasjutukangelane

Kindlasti on filmikoer Rex saanud paljudele inimestele politseikoera sünonüümiks. Ent Kaidi Kask purustab Rexi-sõprade unelmad. „Niipalju kui mina sellest filmist tean, on seal osalenud kuni 14 koera,” räägib ta, lisades, et kui Rexi-sugune koer võtta tavaellu, ei meeldiks ta kindlasti paljudele. „Ei ole ju meeldiv, kui koer otsustab ise asju, teeb, mis tahab…” arutleb vanemkonstaabel. „Muidugi on koerale võimalik õpetada kas või kohvikeetmist, aga seda ikka päriselt ei ole, et koer otsustab, et oh, ma nüüd tean, et lähen sealt läbi ja jõuan siis sinna.”

Tegelikult on Rexi imago saanud saksa lambakoerale kui tõule üsna saatuslikuks, sest endale „Rexi” võttes arvatakse ju, et ta on juba sündides tark ja intelligentne koer, keda ei pea üldse koolitama, kellega ei pea tegelema. Aga siis tulevad probleemid ja selgub, et koer polegi nii tark!

Õpetamata koer tekitab probleeme

Kaidi Kask teab, et tegelikult on saksa lambakoer päris raske koer. „Kui sa ei suuda talle tegevust ja koolitust pakkuda, muutub ta üsna probleemseks loomaks,” ütleb ta. „Sama on teistegi filmikoertega – võetakse dalmaatslane, ei teata temast midagi, võetakse Beethoven – nii armas, nunnu… Inimesed ei tee kodutööd, et tausta uurida,” räägib politseikoera perenaine ja toob veel ühe näite: „Mõnele inimesele ei meeldi, et valvekoerad hauguvad. Olen siis öelnud, et valvekoera ongi aretatud haukuma – sellega annab ta märku, et keegi läheneb territooriumile.

Kui sa ei taha haukuvat koera, pead võtma teise tõu. Muidugi on ka haukumine võimalik välja õpetada, aga mida siis sellise tumma koeraga teha? Inimesed ei mõtle ette. Vaatavad, et nii kena koer, moekoer ja ostavad endale ära, aga hiljem tulevad probleemid.”
Pensionile väärikas politseinikueas

Koerad on politseiteenistuses just nii kaua, kui nad jaksavad tööd teha, on olnud juhuseid, kus koer peab vastu vaid 2–3 aastat.

Kaidi Kask ütleb, et koera teenistusaeg kestab umbes kuus aastat, kuid piirivalves on praegu näiteks ka 7-aastane „sakslasest” narkokoer. Siiski on nii, et kodukoerad elavad tunduvalt kauem – neil ei ole pidevat stressi. Kui korrutada koera vanus seitsmega (nii pidi võrdväärse inimvanuse kätte saama), tuleb see umbes sama, mis politseiniku pensioniiga.
Siiski selgub iga-aastasel atesteerimisel, kas loom on edasiseks teenistuseks valmis või mitte.