Eesti Päevalehe uue väärtraamatute sarja tasuta jagatud avaraamat kadus kauplusest loetud minutitega, põhjustades ilmajääjate pahameelt, sõimu ja süüdistusi.
Laupäeval jõudis poelettidele Eesti Päevalehe uue raamatusarja avaraamat – Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis” –, mida ajalehe ostjatele jagati tasuta.
„Inimesed olid hommikul juba ukse taga ootamas ja läksid täiesti riidu. Ma ei ole ammu sellist asja näinud. See oli sügaval Vene ajal, kui asjade pärast kakeldi,” öeldi Oma Saarele Tooma kauplusest. „Me ei jõudnud nii kiiresti raamatuid kätte anda, kui oleks tahetud ja tahetud oleks veel palju rohkem,” ütles Tooma kaupluse töötaja.
„Kuulsin, et Tooma poes oli igavene kähmlus käinud,” rääkis müüjanna Ranna kauplusest. Ranna pood sai seitse raamatut, millest kolm jagasid müüjad omavahel. „Me ei lähe ju seda ise ostma teisest poest,” põhjendas müüja, kelle sõnul kasutasid raamatut nõudnud inimesed üsna riiakat tooni.
Raamatu vastu oli huvi suur kõikides Kuressaare linna kauplustes. Peatselt pärast avamist lõppes raamat otsa nii Rae poes, Selveris kui ka Säästumarketis. „Raamatud võeti juba kärust, ilma et müüja oleks jõudnud neid müügialuselegi lappida,” öeldi Säästumarketist. Nii mõnelgi pool said müüjad riielda selle eest, et raamatuid oli vähe.
Ka maapoodidest sai raamat kiirelt otsa
Maakohtades lõppes Victor Hugo suurteos reeglina otsa umbes poole tunni jooksul. Kihelkonna kaupluses olid soovijad ennast juba mõni päev varem järjekorda pannud ja soovijatest koostati nimekiri.
Lümanda poest öeldi, et raamatuid oleks võinud olla mitu korda rohkem. „Kümme tükki läksid ära nagu niuhti. Hiljem terve päev otsa veel küsiti.”
„Huvi oli supermega suur,” ütles Oma Saarele Valjala kaupluse töötaja. „See on hea raamat ja kuna ta on koolilaste kohustusliku kirjanduse nimekirjas, siis paljud ajasid seda sellepärast taga.”
Poole tunniga sai raamat otsa ka Salme poes, kuid huvi jagus tööpäeva lõpuni. „Me saime aru, et küsiti üle terve Saaremaa,” ütles Salme kaupluse müüja.
Eesti Päevalehe turundusjuht Katre Kasmel teatas Eesti Päevalehe kodulehe foorumis, et sarja avaraamatut trükiti 40 000 eksemplari, millest umbes 20 000 läks poodidesse. „See on väga suur kogus kui arvestada, et Eestis on keskmine raamatute tiraaž vaid 1000 eksemplari.
Romaanisari on eelkõige Päevalehe ja kogu sarja tellijatele, et näidata raamatute kvaliteeti ja julgustada inimesi tellima kogu sarja,” märkis Kasmel.
huvitav küll, seda raamatut on ju Vene ajal mitu korda välja antud, kas tõesti kellelgi kodus enam alles pole?
või on asi selles ,et kui muidu saab, siis kohe peab saama, isegi kui tarvis pole?
tasuta saab võtaks ikka mitu tükki!Mis sellest et riiulil niisama seisab.
hea meelde tuletada vana vene aega,kus defitsiidi pärast sabas kakeldi.Tasuks üle vaadata raamaturiiulid.Eakamatel lugejatel on see kindlasti olemas(muidugi juhul kui on lugejad,mitte niisama ostjad)Kahju noortest, kes alles oma koju raamatukogu rajavad.Raamatute,eriti väärt raamatute hinnad on väga kõrged,võrreldes palgaga.Kuid,kui olete õiged raamatud suutnud koju muretseda(või suunanud lapsi nende leidmiseks)on lapsed teile väga tänulikud.
see on tore, et saarlased on nii kirjanduselembesed. V.Hugo “jumalaema kirik …” on tõesti hea raamat! Eriti rõõmustab mind, et raamatu ostsid inimesed (seisime teine-teise järel Selveri kassa-sabas), kes arutasid kumb on kirjaniku eesnimi, kumb perekonnanimi. see on lootust-tekitav – toimus juba dispuut!
Loodan, et nädalalõpus koos Päevalehega ilmuv (seekord siiski maksab tervelt 69 krooni) Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus” saab sama menuka vastuvõtu osaliseks. Kui ei , siis kumab sellest tasuta jagatud ja kiirelt kadunud raamat kuidagi ahjutule-valgelt … ikkagi tasuta!
Aastal 1978 teenisin ma 100 rubla kuus.
Maksin raamatu “Võõrsõnade leksikon” eest 3,40 rubla see oli 3,4% minu palgast
Ostsin ka raamatu !00 aastat üksildust, makste selle eest 1,17 rubla s.o. 1,17% oma palgast.
Aastal 2005 teenis minu poeg umbes 5000 eek kuus.
Kunagi minu poolt ostetud VS-ist mahukama ÕS1999 maksis ta 260 eek, seega 5,2% oma palgast, kui võrrelda toonast menukit (100 aastat …) ja näiteks mõnd Dan Browni menuki hinda (260 eek) näeme, et suhtarv palgaga on sama.
Seega pole põhjust rääkida, et raamat on NIIIIII KALLIS! Ta ei ole kallis, lihtsalt noore inimese silmis ei ole ta NIIII väärtuslik.