Kas tõepoolest toidumürgitus? Elementaarne, Watson! (1)

Viimastel nädalatel on maailma ajakirjandus rohkesti tähelepanu pühendanud ühele veidi müstilisele loole, mis leidis aset novembrikuus Londonis. Nimelt suri seal mürgituse tagajärjel endine Vene spioon ja Kremli praeguste valitsejate terav kritiseerija Aleksandr Litvinenko. Kuigi uduse Albioni võimud pole hetkel veel kellelegi süüdistust esitanud, on antud teemat käsitlenud ajakirjanikud sellest hoolimata üksmeelel – selle kuriteo jäljed viivad Moskvasse. Omapärase ja isegi ootamatu käsitlusega tuli aga välja briti filosoof ja euroskeptikust politoloog John Laughland. Tõsi küll, see mees on avalikkusele juba ammu tuntud just oma kõmumaiguliste ja sensatsiooniliste artiklite tõttu.

Oma seekordse artikli alguses esitab Laughland küsimuse: kas me tõepoolest oleme muutunud niivõrd infantiilseteks, et peame tõepärasteks lugusid, mis tunduksid jaburad olevat isegi James Bondi filmide kõige andetumatele stsenaristidele?

Nagu alati, jätkab ta, on ajakirjandus üksmeelne – selles, et KGB endine ohvitser Aleksandr Litvinenko pärast einestamist Londoni ühes sushirestoranis ootamatult haigestus, süüdistatakse Vladimir Putinit. Lääne ajalehtede esiküljed olid täis fotosid, millelt vaatas vastu voodi külge aheldatud ja haiguse tagajärjel juuksed kaotanud patsient. Kõik ajalehed väitsid, et kuriteo jäljed viivad Moskvasse. Asja on uurima asunud Scotland Yard. Ajaleheartikleid lugedes jääb mulje, et sinistes politseimundrites inimesed ja juhtkirjade autorid on jõudnud üksmeelsele järeldusele: kaval Venemaa president pani selga judokakimono, nimetas end uueks kokaks ja tungis Londonis asuva Jaapani restorani kööki. Nii tekkiski tal võimalus puistata hr Litvinenko sushiriisi sisse radioaktiivset mürki.

Tagasi keskaega?

Fakt, et selliseid „hirmulugusid”, kus peamine panus on tehtud keskaegsetele eelarvamustele, ikka ja jälle tõepärasteks peetakse, kinnitab vaid seda, kuivõrd elujõulised on kaasaja maailmas mitmesugused atavistlikud instinktid. Keskajal tekitas hirm mürkide ja mürgitamise ees sageli kollektiivse paranoia, kusjuures tookord aeti kogu süü reeglina juutide kaela. Ühe sellise loo „mürgitajate vandenõust” jutustas oma ballaadis „Navarre’i kuninga kohus” (Jugement du roy de Navarre) 14. sajandil elanud prantsuse poeet Guillaume de Machaut – kuuldused kaevude massilisest mürgitamisest tõid endaga kaasa hüsteeriapuhangu ja kohutavad pogrommid.

Kui uskuda ajakirjandust, siis väärib Litvinenko mürgitamise lugu Borgia perekonda (taassünniajastu Itaalias mõjuvõimas aadlisuguvõsa, mille liikmed said tuntuks salamõrvade sooritamisega). Muide, see on juba kolmas kord, kui Putin&Co süüdistatakse selles, et nad kasutavad tapmist kui vahendit.

Varasemad juhtumid

Nii näiteks levisid paar aastat tagasi kuuldused, et keegi on soovinud tappa Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot. Kõigile on teada, milliseks muutus tema nägu pärast seda, kui ta oli eriteenistuse ohvitseride seltskonnas sushi’t proovinud. Kuid oli veel ka teine, mitte vähem kõmu tekitanud juhtum – 2005. aastal levis maailma ajakirjanduses uudis, et lennureisi ajal Tšetšeeniasse üritati mürgitada Anna Politkovskajat (hiljuti traagiliselt hukkunud vene ajakirjanik, kes samuti Putinit teravalt kritiseeris). Enamik mõtlevaid inimesi ei kahtlustaks vandenõu, kui kellegi tekib halb enesetunne toidust, mida jagatakse Aerofloti lennukites või odavates jaapani kiirsöögikohtades. Kuid filosoofi haridusega John Laughlandi arvates pole kõmujanulised ajakirjanikud mõtlevad inimesed, sest nad neelasid mälumata alla kogu neile ette söödetud informatsiooni.

Vastasel korral oleksid nad aru saanud, et nendes „vandenõudes” on üks ühine joon. Anna Politkovskaja jäi ellu ja rääkis juhtunust. Ta tapeti hiljem ja tehti seda mitteeksootilisel viisil – kolme lasuga pähe. Mis puutub Viktor Juštšenkosse, siis tema on tänaseni jäänud Ukraina presidendiks. Tõsi küll, hetkel on tema reiting vaid 9%, see-eest on aga tema tervis kõige paremas korras. Ja seda vaatamata asjaolule, et Juštšenkole mürgitamise diagnoosi pannud Austria kliiniku tohtrid ametlikult teatasid, et dioksiini sisaldus patsiendi veres „ületab tuhandeid kordi doosi, mida inimorganism võib taluda”.

Täna, kaks aastat pärast Oranži revolutsiooni pole mitte kedagi selle kuriteo eest kohtu alla antud. Kogu lugu on kas ise vaikselt sumbunud või on see teadlikult summutatud. Kuid tundub, et mitte ükski ajakirjanik pole sellele asjaolule mitte vähimalgi määral tähelepanu pööranud. Samas aga levivad jutukesed Ukraina presidendi mürgitamisest endiselt ühiskondliku arvamuse vereringes ja mitte keegi ei kavatsegi neid sealt välja rookida.

Sama allikas

Seetõttu ei maksakski imestada, et ka praegu ei kommenteeri keegi üht vägagi huvitavat fakti – väited Litvinenko mürgitamise kohta lähtuvad sellelt samalt toksikoloogilt, kes omal ajal esimesena avalikult oletas, et Viktor Juštšenko juhtumi puhul oli tegemist ettekavatsetud tapmiskatsega. Taas on esiplaanile ilmunud Imperial College’i professor John Henry. Kahtlemata on meil tegemist erakordselt andeka inimesega. 2004. aastal oskas austatud professor (olles mitte kordagi hr Juštšenkoga kohtunud, rääkimata juba tema uurimisest) diagnoosi panna tuhandete kilomeetrite kauguselt. Veel enam – professor oskas isegi öelda, et süüdlasi tuleks otsida Moskvast. Võib vist väita, et John Henry on arst ja uurija ühes isikus ja peale selle veel suur spetsialist poliitiliste vandenõude teooria küsimustes. Täna on professor jälle oma erakordsed võimed käiku lasknud eesmärgiga jõuda selgusele hr Litvinenko mürgitamise segases loos.

Kuid leidub veel üks fakt, mis on seni jäänud tähelepanuta. Nii Juštšenko kui ka Litvinenko loos on eksperdina kasutatud KGB ülejooksikut Oleg Gordievskit. 2004. aastal esines mees ühes BBC telesaates, kus ta kunstlikult tekitatud venepärase aktsendiga teatas, et dioksiin on mürk, mis väga hästi lahustub hapukoores. Kuid just koos hapukoorega süüakse Ukraina borši. 2006. aastal laulab Gordievski sama laulu – Litvinenko mürgitamist kommenteeris ta kõigest ühe lausega: „Sellise teo võis sooritada vaid KGB.”

Oligarhide vandenõu?

Kurvastab veel üks asjaolu – keegi ei püüa selgusele jõuda, kas pole nende fantastiliste väidete taga mitte mõni varjatud motiiv. Litvinenko kuulus Platon Jelenini lähikondlaste hulka. Laiem avalikkus tunneb seda meest Boris Berezovski nime all. Tegemist on kunagise oligarhiga, kelle käsutuses on ka täna väga suured finantsvahendid ja kes hetkel on Suurbritannias paguluses, kust kavandab president Putini kukutamist. Need kaks meest olid niivõrd suured sõbrad, et Berezovski külastas Litvinenkot ka siis, kui viimane oli haiglas surivoodis.

Kuid siinjuures tasuks meenutada Berezovski sõnu, mis ta ütles käesoleva aasta 26. jaanuaril infoagentuurile France Presse antud intervjuus: „Täna on õigustatud kõik opositsiooni-poolsed vägivaldsed meetodid, sh ka jõuga võimu haaramine, ja just selle kallal ma hetkel töötan.” Ta lisas, et hetkel Venemaal võimuloleva režiimi peab kukutama mitte rahvaliikumine – vastupidi, selle kukutamine peab olema elukutseliste revolutsionääride sihipärase tegevuse tulemus: „Enamus, mass pole mulle kunagi huvi pakkunud. Mass on alati konservatiivne. Muudatusi ühiskonnas teostab aktiivne vähemus, nagu see juhtus Ukrainas.” Kas pole tuttav – need mõtted oleks nagu otse maha kirjutatud V. I. Lenini kurikuulsast teosest „Mida teha?”.

Olles Šveitsis emigratsioonis kavandas Lenin (huvitaval kombel võttis Berezovski Suurbritannias poliitilise varjupaiga saamiseks endale sarnase pseudonüümi – Jelenin) tsaarivalitsuse kukutamist – ajendatud soovist tekitada Venemaal sisepoliitilisi rahutusi, toimetas keiserliku Saksamaa valitsus Lenini kinnipitseeritud vagunis Piiterisse. Täna kubiseb London jälle vene poliitemigrantidest, kes oma eesmärki ei varja – nende eesmärgiks on viia riik tagasi Jeltsini ajastusse, mil nad said segamatult oma taskud täis toppida.

Olles elukutselised revolutsionäärid teavad nad väga hästi, et esimeseks sammuks režiimi vahetamisel on võimuloleva valitsuse täielik diskrediteerimine. Elame ju infoajastus ja revolutsiooni teoreetikud on juba ammu tunnistanud psühholoogilise sõja vajalikkust: vaenlane peab murduma raugematu propaganda tule all, mille tagajärjel ta kaotab usu oma tegevuse õigsusesse. 19. sajandi prantsuse ajaloolane Albert Mathiez ütles: „Alguses toimub revolutsioon mõistuses ja seejärel juba tegelikkuses.”

Briti filosoofi mõtteid vahendas Urmas Kiil