Urve Tiidus: linnapea amet pole minu jaoks hüppelaud (1)

Urve Tiidus: linnapea amet pole minu jaoks hüppelaud

 

Milline oleks teie sõnum oma valijale?
Elame vägagi merkantiilses ühiskonnas ja kandidaadid on valija ees kui kaubad vitriinis.

See lähenemine, et kandidaadid on kaup, on veidi lihtsakoeline. Tegelikult on kaubaks ideed, mille eest kandidaadid seisavad. Valimisteks käib iga erakond välja väga konkreetse programmi, kus on seisukohti, mis kattuvad teiste erakondade omadega, kuid on ka ideid, mis lahknevad. Ja just seda programmi müüaksegi. Mul on kahju, kui müüakse vaid mingit nägu või tuntud isikut.

Kuid on ju paratamatus, et erakonnad meelitavad oma nimekirjadesse tuntud näitlejaid ja sportlasi. Ka Reformierakond on seda teinud.
Ütleme, et õigemini teevad seda meie reklaamifirmad, kelle soovituste kohaselt püüavad erakonnad inimestes teatud lootusi tekitada. Tuntud isiksuste kaudu on oma ideid ka kergem ja lihtsam müüa. See on nagu Hollywoodi filmidega, ka neid müüakse tugevate ja heroiliste isikute kaudu.
Hea küll.

Millised siis oleksid teie kandvad ideed, mida valijale müügiks pakute?

Olen naispoliitik ja naiste jaoks on ikka ja alati esmane olnud kõik see, mis on seotud perega. Mina ja ka Reformierakond, kelle nimekirjas ma kandideerin, seisame selle eest, et Eesti ühiskonna ja riigi tugevuse aluseks on eelkõige tugev ja elujõuline perekond. Ükskõik kui suur või väike ta siis on, aga iga pere peab tundma, et tema eesmärgid ja taotlused saavad riigilt alati tuge.

Minu teine sõnum valijatele oleks, et laste huviharidust tuleb toetada. Reformierakonna valimisprogrammis on välja käidud väga selge ja numbriline eesmärk – igale lapsele vanuses kuus kuni 19 eluaastat – see tähendab kuni kooli lõpuni – tuleks maksta 2000-kroonine pearaha aastas. Kuidas täpselt hakkab toimuma selle summa väljamaksmine, sel teemal ma praegu ei räägiks, sest selle otsustamine on tulevikuküsimus. Kuid ma kinnitan – meie sooviks on, et see raha läheks eelkõige iga lapse huvihariduse finantseerimiseks.

Kolmas teema, mille nimel ma kandideerin, on seotud vanema põlvkonnaga. Eesti riigis on praegu hea majandusaeg ja Reformierakonna soov on, et kõrge majanduskasv kajastuks kuidagi ka pensionides. Osa majanduskasvust tulenevast rahast pannakse ju reservi, mis hakkab teenima intressi, ja nende intresside arvel saakski pensione tõsta.

Emapalk pooleteist aasta peale

Kui aga perepoliitikast veidi konkreetsemalt rääkida, siis mida peate esmajoones silmas? Kas muretsete demograafilise olukorra pärast – et sündimus on madal?

Reformierakonna valimisprogrammis on terve pakett meetmeid, mis tagaksid perekonna loomise ja kasvuga seotud majandusliku koormuse leevendamist. Siia näiteks kuulub ka juba tegelikkuseks saanud emapalga idee. Praegu makstakse niikaua, kui laps on saanud 1,2 aastaseks. Praegu oleme jõudnud seisu, kus noored emad on sunnitud lapse panema kuskile lapsehoidu juba siis, kui laps on vaevalt saanud üheaastaseks – emapalga maksmine ju lõpeb, samas on aga noored pered endale kooselu alustamiseks võtnud päris palju kohustusi.

Meie idee on pikendada emapalga maksmist lapse 1,5 aastaseks saamiseni. Arvame, et lapse arengu seisukohast vaadatuna on see äärmiselt oluline. Me ju kõik teame, et kolm esimest eluaastat lapse arengus on väga õrn iga, mistõttu on oluline, et üks vanematest oleks püsivalt kodus ja pühendaks end lapsele.

Ma ei ole küll üldise võrdsuse tagaajaja, kuid puhtbioloogiliselt oleks parem, kui selleks vanemaks on lapse ema. Aga üsna sageli on perekonnale majanduslikult kasulikum, kui isa jääb lastega koju. Miks ka mitte – minu arvates oleks see väga nüüdisaegne, kui ka isad oma laste eest rohkem hoolitsevad ja neile enam tähelepanu pööravad.

Perepoliitika lahutamatu osa on loomulikult ka sündimus. Me kõik ju väga tahame, et lapsi sünniks rohkem ja et eesti rahvus säiliks. Selle tagamiseks on Reformierakond kavandanud järgmise abinõu: kui perekonda sünnib juba kolmas või neljas laps, siis peab poolteist kuni kaks korda kasvama ka vanemahüvitis. Ja lõpuks on meie programmi lahutamatuks koostisosaks see, et igal lapsel oleks olemas lasteaiakoht.

Enamalt jaolt on see loomulikult kohalike omavalitsuste rida, kuid ma arvan, et ka riik peaks uute lasteaedade ehitamist toetama. Selles mõttes oleme meie siin Kuressaares võrreldes mõne teise piirkonnaga väga heas olukorras. Lasteaiakohtadega meil praegu probleeme ei ole. Tõsi küll, sageli juhtub, et vanemad ei saa last panna nimelt sellesse lasteaeda, kuhu nad soovivad.

Ma ei ütle valijatele – ärge minu poolt hääletage!

Nüüd mõnevõrra isiklikku laadi küsimus. Olete veidi üle aasta olnud Kuressaare linnapea. Kui te tõepoolest osutute riigikokku valituks (reiting on teil ju kõrge), kas lahkute linnapea ametist või hoopiski loobute saadikukohast?

(Lühike paus – toim.) Vastan nii. Nagu me teame, pole riigikogu valimised isikuvalimised. Need on nimekirjavalimised. Reformierakonna nimekirjas ei ole mina esimene number, selleks on Jaanus Tamkivi. Pealegi kandideerivad riigikokku paljud linnapead ja mina ei ole siin mingi erand.

Minu sooviks on, et Reformierakonnast osutuks valituks inimene, kes hakkab riigikogus ellu viima meie erakonna programmilisi eesmärke.
Siinjuures ma loomulikult ei taha valijatele öelda, et ärge minu poolt oma häält andke! Kuid ma ütlen, et minu prioriteet on olla Kuressaare linnapea, linnavolikogu on mulle neljaks aastaks mandaadi andnud ja ma tahan seda tööd teha. Ma rõhutan – linnapea ametikoht kohe kindlasti pole minu jaoks mingi hüppelaud riigikokku.

Ikkagi ei saanud ma teilt oma küsimusele kindlat vastust.

Ma ei oska seda öelda. Valimiste päeval loetakse ju hääled kokku. Tibude lugemine on valimistepäeva õhtul.

Kui aga siiski selgub, et toetus teile on erakordselt kõrge, et saite tugeva mandaadi?

Tuletan siiski veel kord valimiste mehhanismi meelde.

Küsin ikkagi – kas te loobuksite riigikogu liikme ametikohast ja jääksite juhtima Kuressaare linna?

Mina jään Kuressaare linnapeaks ikkagi edasi. See on täiesti selge, et valimistepäeva õhtul otsustatakse.

Järelikult siiski otsustate valimistulemuste järgi?

Te vist tahate mind nurka suruda. Sõnastaksin oma mõtte nii: mind valiti neljaks aastaks linnapeaks ja ma pole seda ametit mitte kunagi käsitlenud kui hüppelauda riigikokku.

Kuidas suhtute aga mõne poliitiku ütlusesse, et riigikogusse pääsemine on nende jaoks olnud üks äärmiselt kasulik investeering? Või olete hoopiski n-ö aateinimene ja soovite teenida eesti rahvast?

Inimestel, kes on poliitikateele astunud, on erinevad lähenemised. Võin öelda, et kindlasti ei ole ma selline sügav pragmaatik, kes igas asjas näeb eelkõige kasu. Oma elu jooksul on mul kahel korral tulnud teha valik poliitika kasuks. Esimest korda oli see 1999. aastal. Seejärel läksin ma tagasi televisiooni. Nüüd aga olen jälle poliitikas. Arvan, et seekord oli minu otsus suhteliselt läbimõeldud ja kaalutletud.

Meie pürgimused peavad olema idealistlikud

Kuidas suhtute populismi?

Oma tegemistes ja ütlustes püüan seda igati vältida.

Kuidas aga suhtute Reformierakonna valimislubadusse, et 15 aasta pärast oleme Euroopa viie rikkama riigi hulgas? Kas see pole populistlik lubadus?

See on nüüd teie tõlgendus. Mina ütleksin, et see on ehk veidi idealistlik lubadus. Nimetaksin seda idealistliku pürgimuse loosungiks. Selleks et elus oleks arengut, et edasi liikuda, selleks peab inimene oleme veidi ka idealist. Meie sihid peavadki olema reaalsusest veidi kõrgemad. Kas me siis ei tahaks viie aasta pärast olla viie rikkama riigi hulgas? Ikka tahame.
Mida peate oma suurimaks kordaminekuks linnapea ametis?

Seda, et Kuressaare linn areneb stabiilselt edasi, et valimiste järel ei toimud mingeid suuri kannapöördeid või seisakuid. Kui ma linnapeaks sain, oli palju skeptitsismi, kuid arvan, et olen suutnud eelarvamusi vähendada ja linnavalitsus toimib endiselt meeskonnana.

Milliseid puudusi näete Kuressaares, mida tuleks kohe-kohe likvideerima asuda?

Praegu tegeleb linnavalitsus aktiivselt sellega, et saada oma valdusesse täiendavalt tootmismaad. Nimelt taotleme, et riik annaks munitsipaalomandisse Kuressaare ringtee lähedusse jäävad maad. Eelkõige on see vajalik tootmise edasiseks arenguks, et siia uusi töökohti luua. Olen seisukohal, et igal omavalitsusel peab olema õigus teha oma territooriumil otsuseid ja riik peab seda aktsepteerima.

Kuidas suhtute sellesse, et Saaremaal oleks vaid üks omavalitsus keskusega Kuressaares?

Selle kohta saan ma öelda vaid oma isikliku, mitte kui linnapea arvamuse. Ühe omavalitsuse idee pole uus. Kui see mõte omal ajal välja käidi, siis olid paljud kategooriliselt vastu. Kuid on ju selge, et omavalitsuste liitmine toimub haldussuutlikkuse tõstmise nimel. Suurem omavalitsus annaks parema võimaluse inim- ja raharessursside kasutamiseks. Olen kindel, et kunagi Saaremaal üks omavalitsus moodustatakse, kuid millal, siin jään vastuse võlgu.

Ja lõpetuseks, kui palju mandaate seitsmest Reformierakond võtab?

Kas peate silmas prognoosi või soovunelmat? Väga vahva oleks, kui neid kohti oleks kolm või neli. Kuid miks mitte ka kõik seitse? Kuid oleme realistid – kõigis nimekirjades on väga tugevad ja vahvad kandidaadid.

Kuid kui siiski olla realist?

(Vastus on diplomaatiline – toim.) Las siiski valijad otsustavad. Minu sooviks on, et võidaksid Eesti ühiskonnale kõige kasulikumad ideed.

Linnapeaga vestles
Urmas Kiil

Print Friendly, PDF & Email