15 rockisõbra unistust jõulueelses Rakveres

15 rockisõbra unistust jõulueelses Rakveres

 

21. ja 22. detsembril täitusid Rakvere – või siis Rockvere – tänavad suure hulga peamiselt musta riietatud ja tavakodaniku mõõdupuu järgi kohati veidra välimusega raskemuusikasõpradega. Käimas oli aasta suurim üritus tõsise rockisõbra jaoks – kaheteistkümnes Green Christmas. Sel aastal esines 15 punti kaheksast riigist, sealhulgas Saksamaalt, Prantsusmaalt, Taanist ja Inglismaalt.

Jõulueelsel reedeõhtul näeb terve Rakvere välja nagu ülisuur parkla. Liiklus on olematu, ent teid ääristavad autode rivid, mis lõppeda ei taha. Päris parkla Rakvere spordihoone ees on puupüsti täis nii autosid kui ka autode vahel kergelt tuikuvaid inimesi. Õnneliku juhuse tõttu suudan siiski hõivata äsjavabanenud parkimiskoha kohe peasissepääsu juures.

Enne peasaalini jõudmist tervitavad mind lagastatud ukseesine, prügikasti najal magav noormees ja turvamehed, kes tahavad mind läbi katsuda.
Et vältida fotoaparaatide ja muude kurjuseatribuutide peoplatsile ligipääsemist.

Turvakontroll õnnelikult läbitud, liigun koos rahvamassiga müügilettidest mööda ukse poole, kust paistavad sähvivad tuled ja kostab vali muusika.

Esimese festivalipäeva suurim üllataja oli sakslaste Liquido

Tingituna pisikesest ekslemisest jõudsin festivali esimesele päevale hilinemisega, kaks esimest esinejat jäävad nägemata. Reedeõhtuse esimese esineja, eesti ansambli Leech’i kohta kuulen vaid kiidusõnu.
Mehed esinesid küll vaid pooltühjale saalile, aga seda edukalt. Leech on tegutsenud alates aastast 2000 ja sai sel talvel maha oma esikalbumiga.

Järgmine esineja Dagoba on tulnud Prantsusmaalt.
Punti on iseloomustatud sõnadega noored, andekad ja näljased – sellele kirjeldusele nad tõepoolest vastavad. Dagoba täidab ruumid korraliku rahvamassiga. Prantslased panevad lava ette kogunenud publiku möirgama ja näppe pilduma, tõeline käimatõmbaja.

Prantslastele järgnev Eestimaa oma bänd Recycle Bin võetakse ülesköetud publiku poolt omaks siiski väga visalt. Recycle Bin annab endast parima, kuid publiku reaktsioon jääb leigeks.

Järgneb veel üks eestlaste kollektiiv, kel nimeks Loits. Loitsu jaoks oli murdehetk 2003. aastal, mil nad tõusid raskemuusikast lugupidavate eestlaste huviorbiiti. Bänd tegi endale nime ning kadus seejärel mõneks aastaks. Nüüd aga suudetakse publik edukalt enda poole kallutada.

Pärast eestlasi astuvad üles sakslased ansamblist Caliban. Caliban ei panusta pelgalt muusikasse, vaid rõhku pannakse ka lavalistele efektidele. Mehed ilmuvad publiku ette valgetes särkides, millel ilutsevad suured vereplekid. Kedagi siiski veristatud ei ole, tegu on lihtsalt nende stiiliga.

Ning milline saund saali täidab, kui mehed pillide taha saavad ja vokalist mikrofoni haarab! Tatsuma hakkab ka kõige jäigem jalg ning habetunud mehed, kes siiani asja osavõtmatult kõrvalt vaatasid, on ühtäkki esireas üle piirdeaia küünitamas ja näppu loopimas. Caliban võtab esinemisest viimast ja publik reageerib ülisoojalt.

Kuid parim on veel ees – Calibanile järgneb päeva suurim üllataja, Liquido. Tegu on korduvalt kuld- ja plaatinaplaadi vääriliseks tunnistatud saksa edukaima pop-rock bändiga. Nende singel “Narcotic” muutus üleöö hitiks, mida kedrati igas raadiojaamas. Nüüd aga vallutavad sakslased Green Christmasi lava. Võrreldes üldise pildiga, tuleb lavale punt viisakalt riietatud mehi. Kuid millise show see punt rahvale pakub.

Tänuväärseim žest on sünnipäevatordi kinkimine korraldusmeeskonna liikmele. Publik võtab selle peale üles laulujoru ja üheskoos lauldakse ära terve sünnipäevalaul. Üldine pilt ansambli esinemisest on meeldejääv. Väga positiivne üllataja.

Pärast sakslaste esinemist tõmbab esimese päeva edukalt kokku Paradise Lost Inglismaalt. Inglaste esinemine on hea, seda varjutab vaid eelmise esineja poolt kõrgeks aetud latt. Päeva lõpetajaks ideaalne bänd.

Teist festivalipäeva hoidis üleval rootslaste raudvara Mustasch

Teise festivalipäeva esinejate nimekirja eesotsas on lätlaste bänd Sanctimony. Kuna tegu on esimese esinejaga, pole publik veel suurem asi kaasaelaja.

Rahvast on natuke vähe ja need vähesedki jagunevad osavõtmatuteks ja fännideks. Minule jättis päris hea mulje, teise päeva alustuseks on bänd sobiv. Karvased mehed karvase muusikaga.

Lätlaste järel tuleb lavale Eesti oma legend Tõnis Mägi koos Ultima Thulega, kes 2007. aastal tähistasid 20. tegevusaastat. Tõnis paneb osavalt kaasa elama ka nooremapoolse publiku, rääkimata vanematest rockifännidest. Raugematu energiaga keerutab ta mikrofonistatiivi ja pillub seda laval edasi-tagasi.

Muusika on tavapäraselt heal tasemel ja lavashow kohta saab lausuda vaid kiidusõnu. Tõnis ja Thule lõpetavad ühtlasi teise päeva rahulikuma osa, pärast seda tuleb kuni lõpuni raju rocki.

Rakveret on kaema tulnud ka taani metallistide au ja uhkus Hatesphere. Hatesphere eesotsas laulab vaid 19-aastane noormees. Laval ei paista noorus kuidagi välja, kui, siis ainult energialaengust võib järeldada, et tegu on noore ja vihase mehega. Igatahes on laval nahksete, needitud ja karvaste austatud-armastatud ansambel. Puudu jääb ehk lavalisest efektiivsusest. Muusika on hea.

Lätlaste järel saavad lavale saksa tegijad ansamblist Neaera. Esmakordselt käis Neaera rohejõulul kaks aastat tagasi, kustsaadik publik neid vaimustunult tagasi hakkas ootama. Nüüd nad tulevad. Tulevad võimsalt. Solistil on aega peale laulmise ja kargamise ka publiku seas ära käia ning lasta end kätel kanda.

Publiku ette tuleb šveitslaste bänd Samael. Samaeli säravaimaks persooniks ja ehk isegi kogu ürituse heas mõttes kõige koomilisemaks meheks on bassimängija Masmiseim, kes vallutab publiku polkasammudega. Ka solisti välimuse ja tegemise kohta on kuulda vaid kiidusõnu. Üpris raske muusika ja solisti kähisev hääl ka laulude vahepeal ilmestavad etteastet korralikult.

Pundiga House of Games, kelle kohta on öeldud, et nad esinevad rohkem välismaal kui Eestis, tuleb lavale uus energia. Hea muusika, kuid liigselt leige suhtumine bändi poolt. Rahva porinat on kuulda, kui solist pea kümneks minutiks sõna lausumata lavalt kaob ja bändiliikmed mängima jätab. Veel rohkem hämmastab solisti otsus tehnikaprobleemidest tekkinud vaikushetk lahendada omamoodi anekdoodiga, mis publiku õlgu kehitama jätab.

Aga kerge pettumuse, kui seda nii võib nimetada, pühib hoobilt Rootsist tulnud bänd nimega Mustasch. Juba show algus on paljulubav. Lava pimenedes hakkavad sähvima tuled ja hiiglaslikud kõlarid annavad üks-ühele tõetruult edasi kõuekõminat ja vihmapladinat. Poolpimedale lavale saabuvad mehed, kelle pärast nii mõnigi tänavusele Green Christmasile üldse kohale tulnud. Mustaschi stiilipuhtad mehed, raju muusika ja lavashow tegid selle aasta Green Christmasi.

Festivali viimaseks esinejaks jääb U.D.O, sakslaste raskemuusikapioneer. U.D.O-le omaselt hea esinemine ja viimseni lihvitud pillikäsitlus, kuid teise õhtu viimase lavavallutajana jäävad nad siiski rohkem publiku ärasaatja rolli.
Väljaspool kontserdisaali oli fänninänniga kauplevate müügilettide vahel üks kõige tervitatumaid nähtusi bändide autogrammiminutid, mis tähendas seda, et publik sai autogrammi küsimiseks terve bändi kätte kindlal kellaajal ühest kohast. Kiiduväärt idee fännide jaoks. Green Christmas 2007 oli kahtlemata aasta muusikaelamus pea 3000 festivalikülalisele. Pileti eest makstud poolt tuhandet krooni kindlalt väärt.

Ürituse peakorraldaja Gunnar Viese sõnul oli rahvast rohkem, kui korraldustiim oodata oskas. Ka bändidelt kuuldud vastukaja on Viese sõnul vaid positiivne.

Järgmisel aastal samas kohas.

Print Friendly, PDF & Email